Pulp Fiction

Kadunud netiketikomponent: enam pole internetisõdu?

Tundub, et internetisõjad on ajalugu. Või vähemalt mina ei kohta neid enam. See on ilmselt seotud echo chamber’itega – algoritmid lihtsalt ei suuna mulle sisu, mis võiks minu maailmapildiga tugevalt vastuolus olla ja tekitada kirgliku vaidluse. Samas esineb ikka sihtmärkidele suunatud trollirünnakuid, kus suur hulk inimesi tuleb kedagi ründama ja spämmima. Hea näide on pandeemia ajal teadlaste vastu suunatud rünnakud – antivakserid käisid teadlaste postituste all neid ründamas. Aga siin pole mõtet „sõda peatada“, sest:

See pole reaalne lahendus, see lihtsalt juhtub uuesti.

See on osa mängust – lõpuks saavad teadlased tänu sellele rohkem nähtavust ja suudavad oma sõnumit laiemale publikule viia.

Veel üks põhjus, miks see netiketi reegel on aegunud, on kaasaegsed raporteerimis- ja filtrisüsteemid. Kui keegi sind mängus või sotsiaalmeedias ründab, siis pole mõtet diskussiooni arendada – sa lihtsalt mute’id ja report’id teda ning platvorm tegeleb sellega. Paljudes keskkondades on see palju efektiivsem kui kunagine „ära mine internetisõtta“ soovitus.

Ja muidugi – kõige tähtsam netiketi reegel pole kunagi kadunud: ÄRA TOIDA TROLLI!  Enamasti polegi tegemist vaidlusega, vaid lihtsalt trollidega, kellele ei tasu tähelepanu anda.

Mida on tänapäeval vaja rohkem kui kunagi varem?

Ma olen ilmselt liiga kaua internetis olnud (mul oli kunagi 7-kohaline ICQ number!), aga ma ei suuda siiani kohaneda hääl­sõnumitega. Ma saan aru, miks inim
esed neid saadavad – neil on kiire, nad ei saa kirjutada, hääl tundub mugavam. Teoorias ei eelda see ka kohest vastust. Aga see on tüütu kahes olukorras:

Kui oled koosolekul, loengus või mujal, kus ei saa neid kuulata. Tekstsõnumi saab kiiresti lugeda ja vajadusel edasi lükata. Hääl­sõnumit ei saa vaikselt ja kiirelt töödelda – pead kas lahkuma või otsima kõrvaklapid. Kui sul pole kõrvaklappe ja pead kuulama läbi telefoni kõlari. Lisaks sinule kuulevad ka kõik teised, mis võib olla ebaviisakas ja ebamugav. Ja muidugi – hääl­sõnumites ei saa otsida. Ctrl+F ei tööta, nii et kui on vaja leida mingi oluline detail, tuleb terve asi uuesti läbi kuulata.

Sellepärast tundub, et netiketi reegel „austa teiste inimeste võrguühendust ja aega“ on nüüd isegi tähtsam kui varem. See peaks laienema ka sellele, kuidas teine osapool eelistab infot vastu võtta. Mitte kõigil pole mugav kuulata, mõned eelistavad lugeda.

http://dominiknitsch.medium.com/voice-messages-are-the-death-of-effective-communication-d37054c8d174

https://www.reddit.com/r/unpopularopinion/comments/z6sz0k/people_sending_voice_messages_instead_of_texting/

 Johnny Mnemonic

Kas Eesti liigub jälgimiskapitalismi poole?

Üks kuulsamaid internetimeeme Eestis on härra Ansipi soovitus noortele ACTA vastu protestijatele panna pähe fooliummüts. See juhtus 2012. aastal ja on siiani sümboliks võitlusele internetivabaduse ja “suure venna” jälgimise vastu. Ei hakka siin ACTA detaile lahti võtma – seda ei võetud lõpuks vastu. Kuid see oli minu mäletamist mööda üks suuremaid avalikke debatte internetivabaduse ja jälgimise teemal.Eestis on olnud ka teisi olulisi juhtumeid, kus kas muutis riik andmekasutuse poliitikat või tõusis see teema suure tähelepanu alla.

Üks huvitav näide on kõnede metaandmete kogumine. Endiselt käib vaidlus selle üle, mida täpselt peavad operaatorid salvestama. Ühelt poolt on Euroopa Kohus selgelt öelnud, et
kõikide andmete massiline kogumine on ebaseaduslik ja see on vastuolus EL-i seadustega.Teiselt poolt arvavad justiits- ja siseministeerium, et mingisugune andmete säilitamine on vajalik julgeoleku tagamiseks.

Reaalsuses enamik Eesti elanikke ei tea, milliseid andmeid nende kohta kogutakse ja kuidas neid kasutatakse. Seni ei ole see toonud kaasa mingeid suuri skandaale, kuid probleemi täielikult unustada ei tohiks. Kui andmete kasutamise läbipaistvus ei parane, võib see tulevikus põhjustada suuri konflikte riigi ja kodanike vahel.

Teine huvitav teema on GDPR (Euroopa andmekaitsemäärus). Selle eesmärk on määratleda, kuidas andmeid hoitakse ja kasutatakse, ning kehtestada trahvid valesti käitlemise eest.Kuid reaalsus on see, et enamik veebilehti lihtsalt paneb ette teatise „Nõustun küpsistega“, millele enamik inimesi lihtsalt vajutab „OK“, ilma et nad tegelikult loeksid või mõtleksid, mida see tähendab.Veelgi enam, paljud väiksemad ettevõtted ei kontrolli üldse, kuidas nad andmeid töötlevad – kas neid kustutatakse, millal need anonüümseks muudetakse või kes nendele ligi pääseb. Ka järelevalve on väga nõrk, nii et reeglid on küll olemas, aga nende tegelik mõju on küsitav.

Mis saab edasi?

Valge stsenaarium: andmed ei ole probleem

Kasutajate teadmised ei suurene, kuid see pole probleem, sest suured andmelekked ei juhtu nii tihti.

Andmed muutuvad vähem väärtuslikuks, sest häkkerid keskenduvad suurematele sihtmärkidele.

Jätkub deklareeriv poliitika, kus seadused on paigas, kuid reaalne kontroll on leebe.

Must stsenaarium: tõsine andmekriis

Andmete hooletu käitlemine viib suure andmelekke või küberrünnakuni, mis mõjutab riiklikku julgeolekut või e-teenuseid. Võimalik, et mingil hetkel keegi ärkab ja midagi muutub – kas rangem seadusandlus või parem andmekaitsealane haridus.

Kuid kuna see on must stsenaarium, võib ka juhtuda, et midagi ei muutu ja pidevad andmelekked muutuvad tavalisteks nähtusteks.

https://www.delfi.ee/artikkel/63902195/fotod-fooliummutsist-on-saanud-toeline-hitt

https://www.riigiteataja.ee/akt/ESS

The Revenant 

Kas traditsiooniline raadio on hääbumas?

Kunagi oli raadio üks kõige levinumatest meediaallikatest. Põhjus on lihtne – raadio signaali kättesaamine
oli palju lihtsam võrreldes televiisoriga (seade on lihtne) või ajakirjandusega (paber ei ulatu kaugele, kuigi ka ajaleht on üsna lihtsalt kättesaadav).

Kuid ajastul, kus andmevahetus on alati saadaval, ei saanud raadio enam hästi hakkama. Tegelikult on raadiol sama probleem nagu paljudel teistel traditsioonilistel meediakanalitel, näiteks televisioonil või kinol – need on jäänud alla on-demand-teenustele.
Raadiot on asendanud sarnased, aga kasutajasõbralikumad tooted, näiteks podcastid. Selleks, et oma lemmiksaadet kuulata, ei pea enam õigel ajal raadio sisse lülitama. Samuti kuulavad paljud inimesed saadete salvestusi YouTube'is. Mõned raadiojaamad pakuvad küll saadete tagantjärele kuulamise võimalust, aga nende populaarsus näib siiski kahanemas. Enamik raadiokanaleid on samuti kolinud veebi – saad kuulata kas veebilehelt või spetsiaalse pleieri kaudu.
Analüütikud annavad erinevaid hinnanguid: kas raadio populaarsuse kasv on nullilähedane või siiski paar protsenti. Arvestades üldist majanduskasvu, võib sellist seisu pigem languseks pidada. Seega paistab, et traditsioonilise raadio ajad saavad varsti läbi.

Ajalehed – ellujäämise meistriklass

Kui raadiol läheb keeruliselt, siis ajalehed on uue olukorraga üsna hästi kohanenud. Vaatamata sellele, et nad kolisid veebi, jäid nad siiski oluliseks uudisteallikaks.
Tänapäevased ajalehed kasutavad mitmesuguseid tehnoloogiaid, et oma positsiooni hoida. Eestis on kasutusel nii RSS-vood, podcastid (nii audio kui ka video), livestreamid (teksti ja videoga). Lisaks on paljudel väljaannetel oma mobiilirakendused, mis saadavad kasutajatele teavitusi.Praktiliselt igal suuremal väljaandel on oma kontod sotsiaalmeedia platvormidel. Seal jagatakse uudiseid, tõmmatakse tähelepanu ja suheldakse lugejatega.Paywall ehk tasuline sisu on tavaline nähtus. Samuti leidub veebiversioonides palju reklaame. Kuid see kõik aitab ajalehtedel end ära majandada ja jääda usaldusväärseks infoallikaks. Tegelikult on nüüdseks raske neid väljaandeid isegi ajalehtedeks nimetada. Nad on pigem kaasaegsed meediaplatvormid, mille põhituum oli kunagi paberil ajaleht, aga nüüd on selleks veebileht, kus sisu levib palju laiemalt ja kiiremini.

 https://www.radiocentre.org/the-audio-market/ad-revenues-and-forecasts/

 https://www.thebusinessresearchcompany.com/report/radio-broadcastings-global-market-report

Back in the Future

Oma võrkude loomine – vanast ARPAst Discordini

No vanasti, enne kui sotsiaalmeedia kogu asja üle võttis, oli inimestel komme teha oma võrke. Näiteks ARPAnet – päris esimene interneti eelkäia, kus teadlased ja tudengid jagasid infot ja lobisesid. See polnud mingi igav teadusasi, pigem esimene samm digimaailmas sõpruskondade loomiseks. Kujuta ette – inimesed olid täiesti vaimustuses sellest, et said oma masinate kaudu üksteisega rääkida, isegi kui see tähendas ainult kolme tähe trükkimist enne, kui süsteem kokku jooksis. 

80ndatel tulid FidoNet ja BBS-id. See oli natuke nagu praegune Discord, aga ilma gifideta ja meemideta. Kujuta ette – inimesed helistasid modemitega (jah, piiks-piiks telefoniga!) ja logisid sisse, et mingeid tekstipõhiseid sõnumeid lugeda. Väga vintage värk. Mõni pidi isegi öösel netti minema, sest siis olid telefonikõned odavamad. 

Tänapäeval pole midagi muutunud, ainult tööriistad on uhkemad. Discord, Telegram, Reddit – ikka samad jutud, ainult modemipiiksud on kadunud. Vahel tundub, et me lihtsalt tegime kõik värvilisemaks ja lisasime natuke emojisi.  Aga tõsi ta on – inimesed tahavad ikka oma kambaga koos olla, olgu see siis ARPA või tänane Discordi server.

https://bbs.fandom.com/wiki/FidoNet

Oma asjade omamine – kadunud tava

Mäletan aegu, kui pidin CD-plaadi või DVD ise ostma. Kui sul oli see asi, siis see oli päriselt sinu oma. Keegi ei saanud seda sinult ära võtta (välja arvatud siis, kui vend selle kriimustas). Mõned isegi kogusid neid uhkelt riiulisse ja näitasid sõpradele – vaadake, mul on terve kollektsioon! Aga ausalt, see oli ka tüütu – riiulid täis, tolm peal ja keegi ei viitsinud koristada. Ja kui plaat kriimustatud oli, siis oli mäng läbi. 

Nüüd… noh, kõik on muutunud. Keegi ei osta enam midagi. Kõik lihtsalt tellivad. Spotify, Netflix, mängud Game Passist. Mugav, muidugi. Aga, mõtle korra – kas see on ikka päriselt sinu oma? Tellimus lõpeb ja... kõik kadunud.   Lisaks pole enam seda tunnet, et "näe, see on minu oma". Kui sul pole internetti, siis pole sul midagi. Kõik on pilves. 

Tundub, et nüüd ei olegi oluline omada, vaid pigem tunda, et sul on kõigile asjadele juurdepääs – vähemalt seni, kuni sa maksad. Väga nagu Netflixi ja Spotify ajastu – kõik kohe kättesaadav, aga päris oma ei ole midagi. Tekib küsimus, kas see ongi parem? 

https://www.independent.co.uk/tech/streaming-price-cable-netflix-disney-piracy-b2499375.html

https://www.reasonwhy.es/media/library/the_end_of_ownership_2021_servicios_suscripcion.pdf

 

The Good, the Bad and the Ugly

1. The Good: 3D-graafika mängudes

Kunagi olid mängud lihtsad, 2D ja piksleid täis. Siis tuli 3D ja kõik muutus. Super Mario 64 oli üks esimesi, kus sa ei liikunud enam lihtsalt paremale ja vasakule, vaid päris avatud maailmas. Sama aasta Quake näitas, kuidas 3D muudab mängitavuse, see polnud enam lihtsalt pealtvaade või külgvaade, vaid sa liikusid ise ruumis ringi ja kõik tundus palju reaalsem.

Tänu 3D-le sai võimalikuks teha tohutud maailmad, realistlik füüsika ja mängud, mis näevad peaaegu nagu päris elu. Ilma selleta poleks meil täna GTA-d, Witcherit või Cyberpunkki.

https://archive.org/details/SuperMario64OfficialPlayersGuide/page/n15/mode/2up

https://medium.com/counterarts/everything-changed-with-quake-2fa3a56999ae

2. The Bad: Steam Machines

Valve tahtis teha midagi uut – mitte PC, mitte konsool, vaid midagi vahepealset. Steam Machines pidid olema arvutid, mis jooksutavad Steami, aga ilma Windowsita ja nagu konsoolid, et paned lihtsalt teleka taha ja mängid. Idee oli iseenesest lahe, aga see lihtsalt ei töötanud.

Esiteks, mängijad ei saanud aru, kas see on neile vaja. Kui sa tahad arvutit, ostad arvuti. Kui tahad konsooli, võtad PlayStationi või Xboxi. Steam Machines jäi kahe vahele ja keegi ei teadnud, kas see on hea investeering. Teiseks, mängud… SteamOS põhines Linuxil ja see tähendas, et paljud mängud lihtsalt ei töötanud. Kui sa ostad kalli masina, mis ei suuda isegi su lemmikmänge jooksutada, siis miks seda üldse vaja on? Lõpuks kadusid Steam Machines turult niimoodi, et keegi ei märganud. Valve ei räägi sellest enam üldse ja ilmselt nad isegi häbenevad, et see asi kunagi eksisteeris.

https://www.pcgamer.com/what-happened-to-steam-machines/

3. The Ugly: PlayStation Classic

Retro on popp ja kõik armastavad vanu mänge. Nintendo tõi välja oma mini-konsoolid NES ja SNES Classic, mis müüsid nagu soojad saiad. Sony tahtis sama teha, aga… noh, PlayStation Classic oli lihtsalt halb.

Esiteks, mänguvalik oli kehv. Kui sa mõtled PlayStation 1 peale, mis mängud tulevad meelde? Crash Bandicoot? Spyro? Gran Turismo? Tony Hawk? Mitte ükski neist ei olnud sees. Teiseks, mängud jooksid halvasti. Sony pani sisse PAL-versioonid, mis tähendab, et need töötasid aeglasemalt kui originaalis. Ja lõpuks – hind oli liiga kõrge, eriti kui arvestada, et emulaatorid teevad sama asja paremini ja tasuta.

PlayStation Classic müüs nii halvasti, et mõne kuu pärast sai seda juba 70% soodustusega. Inimesed ei ostnud seda isegi siis. See oli hea näide, kuidas firma tahtis lihtsalt kiirelt raha teha, aga ei viitsinud päriselt asja hästi teha.

https://thetechranch.com/why-ps-classic-failed/

https://www.businessinsider.com/sony-playstation-classic-games-2018-9#12-cool-boarders-2-12