The Terminator

Kas tehnoloogia saab olla a priori eetiline või ebaeetiline?

Kui aus olla, siis ma ei usu, et ükski tehnoloogia oleks oma olemuselt juba a priori hea või halb. Enamik tehnoloogiaid on neutraalsed — nende eetiline tähendus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Aga siiski tuleb tunnistada: mõned tehnoloogiad toovad kaasa tugeva nihke ühele poole.

Näiteks pahavara ja arvutiviirused. Enamasti kasutatakse neid negatiivsetel eesmärkidel – varastatakse andmeid, nõutakse lunaraha või häiritakse kriitilisi süsteeme. Ja ometi võib samasugust tehnoloogiat kasutada ka riikliku küberkaitse või sõjaliste operatsioonide raames, kus praegune rahvusvaheline konsensus kipub seda pigem õigustama (nagu näiteks juhtum tuumatsentrifuugide ründamisega
spetsiaalsete viiruste abil).

Teine näide – jälgimistehnoloogiad. Kaamerad, andurivõrgud, tarkvarajälgimine – need võivad aidata võidelda kuritegevusega ja tagada turvalisuse. Aga samal ajal, kui need tehnoloogiad satuvad valedesse kätesse, võivad need saada repressioonide ja kuritarvituste tööriistaks.

Sarnaselt on ka “heades” tehnoloogiates oma varjundid. Näiteks abivahendid inimestele või ülemaailmne
kiire internetiühendus Starlinki kaudu — esmapilgul ainult positiivne. Aga samas, globaalne sidevõrk võib olla kasutatav ka väga destruktiivsetel eesmärkidel, kui seda kasutavad pahatahtlikud organisatsioonid.

Mina usun, et tehnoloogiad ise ei kanna moraalset tähendust. Aga mõnede tehnoloogiate puhul on nende iseloom, kasutamise viisid ja võimalikud mõjud niivõrd tugevalt kaldu kas positiivsele või negatiivsele poolele, et seda kalduvust ei saa eirata. Seetõttu on iga uue tehnoloogia loomisel ja rakendamisel meie vastutus — mitte lihtsalt hinnata, mida ta võib teha, vaid ka mõelda, mis on tema tõenäoline mõju.

https://en.wikipedia.org/wiki/Stuxnet

https://www.washingtonpost.com/world/2024/10/12/starlink-russia-ukraine-elon-musk/

https://en.belsat.eu/85836830/lukashenkas-digital-eyes

 

The Curious Case of Benjamin Button

Spämmi ja õngitsuse riskid: noorimate ja vanimate kaitsmine

Me kõik oleme kunagi olnud lapsed, kes vaatasid suurte inimeste maailma imetluse ja usaldusega. Ja kui elu hästi läheb, jõuame kõik ühel päeval ikka, kus maailm meie ümber tundub jälle veidi müstiline ja raskesti mõistetav. Seetõttu lasub meil vastutus mõelda nendele, kes täna internetis on kõige haavatavamad — kõige noorematele ja kõige vanematele.

Lapsed
Paljud lapsed õpivad internetis liikuma enne, kui nad õieti lugema hakkavad. Nad võivad olla kiired klõpsijad, aga neil puudub loomulik kahtlustunne, mis aitaks ära tunda pettuseid või kahtlaseid pakkumisi. Näiteks võib laps klõpsata reklaamile "tasuta Robuxi" saamiseks ja ilma aru saamata anda ära vanema
Google'i või Facebooki konto parooli.

Eakad
Teises äärmuses on vanemad inimesed, kelle jaoks internet tuli ellu palju hiljem. Paljud neist kasutavad tehnoloogiat tänu lastele või sõpradele, aga detailset arusaama küberohtudest sageli pole. Näiteks võib vanem inimene saada "pakiteavituse" sõnumi, kus palutakse kiiresti tasuda väikene "tollimaks" ja sisestada oma pangakaardi andmed — mõistmata, et tegemist on kelmusega.

Kuidas Mitnicki valem aitab?

• Tehnoloogia: Mõlema rühma puhul on oluline, et seadmed oleksid algusest peale turvaliselt seadistatud — korralik spämmifilter, nuhkvaratõrje ja blokeeritud ligipääs tundmatutele allikatele peaks olema vaikimisi olemas.

• Koolitus: Laste puhul algab see lihtsate reeglitega nagu "ära vajuta, kui ei tea, mis see on" või "kõiki sõnumeid ei tohi uskuda". Eakate puhul töötab hästi rahulik ja konkreetne juhendamine: näiteks, et pank ei küsi kunagi paroole e-posti teel.

• Reeglid: Peredes ja hooldekodudes võiks kehtida selged kokkulepped ja protseduurid — näiteks, kuidas kontrollitakse kahtlasi kirju ja sõnumeid, ning kelle poole pöörduda, kui midagi tundub kahtlane.

Kokkuvõttes
Andmeturve pole ainult IT-spetsialistide mure. See puudutab meid kõiki — ja eriti neid, kes ei oska end ise kaitsta. Kui suudame keerulised ohud seletada lihtsalt ja luua kindlad tugistruktuurid, saame aidata nii kõige nooremaid kui ka kõige vanemaid internetikasutajaid turvaliselt digimaailmas liikuda.

https://www.ria.ee/kuberturvalisuse-aastaraamat-2025

https://www.seb.ee/foorum/pressiuudised/pettused-baltimaades-keskmine-ohver-kaotab-3000-eurot

Gattaca

 Kord kohtusin inimesega, kes oli pime. Tema kirjeldas oma elu nii: kõige olulisem pole uued tehnoloogiad ega suured muudatused, vaid see, et ta teab kindlalt, kuidas kodust poodi ja tagasi jõuda. Iga väike muutus tema tavapärases teekonnas võib tema jaoks tähendada mitte lihtsalt ebamugavust, vaid täielikku takistust.

Kõige rohkem hirmutasid teda kaks olukorda: kui keegi pargib ootamatult kõnniteele auto või kui tänaval algavad teetööd ilma korraliku märgistuse ja teavitamiseta. Meile tundub see ehk väike asi, mida saab kiirelt ümber astuda, aga temale oli see sein, mida ei saa ületada.Sellest rääkides mõistsin, kui tähtis on iga uuendus — mitte ainult suured süsteemiuuendused või uued rakendused IT maailmas, vaid ka väiksemad muudatused tänavapildis. Kui arendame tarkvara, veebilehti või isegi muudame andmebaasi kasutajaliidest, peaksime alati arvestama, kuidas see mõjutab ka neid, kes ei näe, ei kuule või ei saa kiiresti reageerida. Väike muudatus, mis meie jaoks on "lihtsalt uus versioon", võib teisele tähendada seda, et ta ei saa enam üldse süsteemi kasutada.

Sellest rääkides on hea meeles pidada, et iga muudatus — olgu see IT-s või füüsilises keskkonnas — mõjutab väga erinevaid kasutajaid. Väike muudatus, mis enamusele tundub parendusena, võib mõnele inimesele tähendada olulist takistust. Seetõttu on oluline arvestada erinevate vajadustega ja pakkuda stabiilseid, pikaajalise toega (LTS) lahendusi, millele saab kindlalt toetuda. Hästi läbimõeldud uuendused aitavad luua tehnoloogia, mis on kättesaadav võimalikult paljudele. Heaks inspiratsiooniks võib siin olla Stephen Hawking — inimene, kes vaatamata oma seisundile suutis jätta maailma tohutu jälje. Tema raamat A Briefer History of Time on suurepärane näide, kuidas keerulisi teemasid saab teha kättesaadavaks väga laiale lugejaskonnale.

https://www.tomtom.com/newsroom/explainers-and-insights/tactile-mapping-helping-the-blind-find-their-way/

Tomb Raider

Hiljuti otsustasin oma Spotify Premiumi tellimuse katkestada. Mitte sellepärast, et teenus halb oleks – lihtsalt hetkel ei kuulanud nii palju muusikat, et see tundus õigustatud kulutus. Aga oh üllatust, sellest loobumine ei olnud kaugeltki lihtne. Rakenduses ei leia üldse võimalust tellimust muuta. Brauseris pidin end läbi kaevama mitu alammenüüd: “Account” → “Subscription” → “Manage plan” → ja alles siis, peaaegu nähtamatu halli tekstina: “Cancel Premium”.

See tekitas väga konkreetse tunde: nad ei taha, et sa lahkuks. Ja mitte lihtsalt ei taha, vaid nad on võtnud teadliku disainiotsuse muuta lahkumine ebameeldivaks kogemuseks. Kas see on eetiline? Ma ei tea. Kas see on tõhus? Ilmselt küll – nii mõnigi kasutaja lihtsalt loobub poole pealt, sest ei viitsi edasi klõpsida. Aga see on samas ka näide halvast kasutatavusest. Kui Jakob Nielseni "usability heuristics" järgi võtta, siis see rikub mitut: nähtavus, vabadus ja kontroll, ning isegi usaldusväärsus.

Aga huvitaval kombel on see sama äpp ka üks parimaid näiteid heast kasutajakogemusest. Mul on Spotify telefonis, sülearvutis ja isegi teleris. Kui mängin muusikat telefonist ja otsustan, et tahaks kuulata hoopis kõlaritest, mis on ühendatud teleriga – see üleminek toimub peaaegu maagiliselt. Vajutan lihtsalt "Listen on TV" ja muusika liigub täpselt samasse kohta teisel seadmel. Pole viivitusi, pole seadistusi, kõik toimub intuitiivselt. See kontrast on kuidagi irooniline. Spotify on suutnud luua tõeliselt nutika ja sujuva multi-device kasutuskogemuse, mis toob päriselt rõõmu ja muudab digitehnoloogia “nähtamatuks”. Aga samas – see üks funktsioon, see “cancel”, on nagu katkine ukselink täiusliku auto juures. Ja võib-olla see ongi põhjus, miks ma lõpuks ikkagi tellimust ei katkestanud. Mitte sellepärast, et ma ei tahtnud, vaid sellepärast, et kogu protsess tegi mu väsinuks. Ja samas – järgmisel hetkel, kui kodus muusika sujuvalt telefonist telerisse liikus, olin jälle leebunud.

https://www.nerdwallet.com/article/finance/subscriptions-are-hard-to-cancel-and-easy-to-forget-by-design#:~:text=%E2%80%9CAutomatically%20recurring%20subscription%20plans%20often,get%20out%2C%E2%80%9D%20says%20Witte.

https://www.rte.ie/brainstorm/2024/0509/1448035-dark-patterns-cancel-online-subscriptions/

Sonic the Hedgehog

Mozilla Firefox on üks populaarsemaid avatud lähtekoodiga veebibrausereid, mida arendab Mozilla Foundation. Aga kuidas see tegelikult toimib? Vaatame, milline arendus- ja ärimudel Firefoxi kannab.

Firefoxi arendus põhineb iteratiivsel ja inkrementaalsel mudelil, kus uued versioon

id ilmuvad regulaarselt iga paari nädala tagant. Arendust juhib nii Mozilla ametlik meeskond kui ka kogukond, mis tähendab, et igaüks saab panustada, koodi muuta ja testida uusi funktsioone. Veaparanduste ja arenduse juhtimiseks kasutatakse platvorme nagu GitHub ja Bugzilla. Kiire arendustsükkel tagab turvalisuse ja pidevad uuendused. Selle arendusmudeli plussiks on kiire kohanemine tehnoloogiliste muutustega ning see, et kogukonna aktiivne panus aitab vigade leidmisele ja parandamisele kaasa. Samuti võimaldab avatud lähtekood kõigil kontrollida, mida tarkvara teeb. Samas on ka puudusi. Kuna Mozilla on mittetulunduslik organisatsioon, sõltub areng suuresti rahastusest. Lisaks tähendab konkurents Google Chrome'iga, et Firefox peab pidevalt pakkuma uuendusi, et kasutajaid hoida.

Kuigi Firefox on tasuta, vajab Mozilla siiski rahastust, et arendust jätkata. Nende ärimudel põhineb suuresti partnerluslepingutel ja annetustel. Suurim tuluallikas on otsingupartnerlused, kus Google maksab Mozilla Foundationile selle eest, et Firefox kasutaks vaikimisi nende otsingumootorit. Lisaks on Mozilla arendanud tasulisi teenuseid nagu Firefox Premium ja VPN, mis pakuvad lisaturvalisust ja funktsionaalsust. Samuti kogutakse annetusi otse kasutajatelt ja toetajatelt, kes tahavad vaba internetti edendada. See mudel toob kaasa eeliseid, kuna kasutajad saavad brauserit tasuta kasutada ning Mozilla ei näita invasiivseid reklaame ega kogu ulatuslikke kasutajaandmeid. Samas on ka probleeme, näiteks suur sõltuvus Google'ist, mis tähendab, et kui see partnerlus peaks lõppema, satuks Mozilla majanduslikult raskesse olukorda. Lisaks pole tasulised teenused veel laialdaselt kasutusele võetud, mistõttu peamine tuluallikas on endiselt otsingupartnerlus.

Firefoxi mudel näitab, et vaba tarkvara saab eksisteerida ka ilma otsese tarkvara müümiseta, kuid see nõuab tugevat rahastusmehhanismi. Mozilla jätkab võitlust privaatsuse ja vaba interneti eest, kuid sõltuvus Google'i rahastusest on risk. Kui Mozilla suudab edukalt laiendada tasuliste teenuste valikut ja leida uusi rahastusallikaid, võib see mudel pikas perspektiivis püsima jääda.

https://firefox-source-docs.mozilla.org/contributing/index.html

https://www.investopedia.com/articles/investing/041315/how-mozilla-firefox-and-google-chrome-make-money.asp

 https://www.mozilla.org/en-US/privacy/faq/#:~:text=The%20majority%20of%20Mozilla%20Corporation's,in%20our%20annual%20financial%20report.

AI vs motivatsioon: väike isiklik kogemus

Ma ei tea, kas kellelgi teisel on sama tunne olnud, aga viimasel ajal olen ma hakanud märkama, kuidas AI muudab seda, kuidas ma õpin. Eriti siis, kui on mingi ülesanne, mis ei tööta nii nagu peab, ja sa ei saa aru, miks. Aga tähtaeg on lähedal, stress on laes – ja siis on nii lihtne küsida AI käest: “mis siin valesti on?”. Ta ütleb. Sa parandad. Lased üles. Jälle üks asi tehtud. Aga alles hiljem saad aru, et tegelikult ei saanudki aru. Järgmisel korral, kui oleks aega ja võiks rahulikult süveneda, ei tee seda – sest aju juba teab, et AI aitab kiiremini. Ja nii see motivatsioon vaikselt kaobki. Vähem õppimist, rohkem copy-paste.

Samas – see pole AI süü. Mina näen seda nagu kalkulaatorit või Google’it. Kui ma koolis käisin, öeldi, et kõik valemid peab peas olema, sest kontrolltöös pole sul mingit netti. Reaalsus? Nüüd on meil kõigil netiühendusega telefon taskus. AI on lihtsalt järgmine samm. See ei kao kuhugi. Ta tuleb ja jääb. Küsimus on pigem selles, kas me kasutame teda targalt või anname kohe alla ja laseme tal kõik ise teha.

Ja noh... ausalt öeldes – sõda AI vastu on mõttetu. Ta tuleb nagunii. Parem mõtleme, kuidas temast enda jaoks tööriist teha, mitte päästerõngas, mis lõpuks teadmised ära rikub. Mina veel õpin, kuidas sellega tasakaalu leida.

 Minority Report

Eben Mogleni 1999. aasta artikkel "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright" maalis pildi maailmast, kus vaba tarkvara võidab ning autoriõigus kaotab oma tähtsuse. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, saame hinnata, kui palju tema ennustustest tegelikult paika pidas.

Mis osutus tõeks? 

Vaba tarkvara on tõesti võimas. Linux, Apache, Blender – need on vaid mõned näited avatud lähtekoodiga projektidest, mis on end tõestanud. Kogukondlik arendusmudel toimib, tarkvara on kvaliteetne ja seda arendatakse pidevalt edasi. Lisaks on muutunud see, kuidas me tarkvara tarbime. Klassikaline "osta ja kasuta" on kadunud, nüüd on tarkvara pigem teenus, mitte toode.

Aga mis jäi täitumata? 

Autoriõigus pole mitte ainult säilinud, vaid muutunud veelgi rangemaks. Tarkvara on lukustatud DRM-iga, patentidega ja teenuspõhise ärimudeliga. Ja kuigi paljud usuvad, et nad saavad tarkvara tasuta, pole see sugugi tõsi. Rek
laamid, andmekogumine, tellimustasud – sa maksad ikka, lihtsalt teisel moel. Samuti ei toonud mobiilirakenduste buum kaasa vaba tarkvara võidukäiku. Vastupidi, enamik äppe on kas täis reklaame või sunnivad tellima premium-versiooni, et midagi kasulikku teha.

Kas tarkvara kvaliteet on paranenud? Pigem mitte. Paljud programmid on üles ehitatud moneteerimise ümber, reklaamid ja analüütika aeglustavad süsteeme ning üha rohkem rakendusi nõuab pidevat internetiühendust.

Seega, kuigi Moglenil oli õigus selles, et vaba tarkvara levib, ei muutnud see maailma nii, nagu ta lootis. Suured firmad ei kadunud kuhugi, nad kohanesid – ja nüüd on kasutajad rohkem sõltuvad kui kunagi varem. Me ei maksa enam ainult rahaga, vaid ka oma andmetega, ajaga ja pideva tellimustevooga. Tarkvara ei kuulu enam kasutajatele, vaid teenusepakkujatele. Nii et autoriõigus ei surnud, ta lihtsalt vahetas vormi.

https://gs.statcounter.com/os-market-share#monthly-200901-202502

 Alien vs. Predator

Pavel Durov vs. Elon Musk – kaks erinevat IT-juhtimise stiili

IT-maailmas on kaks vastandlikku juhtimisstiili. Ühel pool on suletud ja tagasihoidlik visionäär, kes ehitab oma tooteid eemal avalikkuse tähelepanust, vältides kommertsedu nimel kompromisse. Teisel pool on avatud ja ekspressiivne juht, kes ei muuda mitte ainult tehnoloogiat, vaid ka avalikku arvamust oma isikupärase stiili kaudu. Need kaks äärmust on hästi esindatud Pavel Durovi ja Elon Muski näol.

Pavel Durov – eraklik idealist

Durov on juht, kes väldib suuri korporatsioone ja massiturgu. Pärast lahkumist "VKontaktest" lõi ta Telegrami, mis püsib sõltumatuna ja on kaua olnud reklaamivaba. Ta ei esine avalikult, annab harva intervjuusid ja hoiab oma meeskonda varjus. Durov usub privaatsusse ja kasutajate andmete kaitsmisse, keeldudes koostööst valitsustega. Samuti hoiab ta Telegrami investeeringutest vaba, et säilitada täielik sõltumatus. Tema minimalistlik elustiil peegeldub ka ettevõtte põhimõtetes – eesmärk ei ole maksimaalne kasum, vaid vaba ja turvaline suhtlus.

Elon Musk – ekstravertne visionäär

Musk on täielik vastand. Tema juhtimisstiil põhineb pideval kasvul ja s
uurel avalikul tähelepanul. Tesla, SpaceX, Neuralink, xAI, X (Twitter) – ta juhib mitmeid ettevõtteid, tehes igast oma sammust globaalse sündmuse. Ta suhtleb otse inimestega, postitab ise sotsiaalmeediasse ja ei karda vastanduda. Tema eesmärk on muuta maailma, nihutada tehnoloogia piire ja tuua oma ideed võimalikult paljude inimesteni. Twitteri ostuga muutis ta selle kiiresti vastavalt oma nägemusele ja katsetab seal uusi ärimudeleid.

Ideoloogia vajab tähelepanu ja tähelepanu vajab ideid

Esmapilgul tunduvad Durov ja Musk vastandid. Kuid tegelikult näitavad mõlemad, et ilma avaliku tähelepanuta ei levi ka parimad ideed ning ilma sisulise visioonita on tähelepanu vaid tühine müra.
Durov, kuigi suletud isiksus, ilmub aeg-ajalt avalikkuse ette – olgu selleks siis harvad postitused, stiilsed fotod või põhimõttelised avaldused. Tema vaoshoitus on osa läbimõeldud strateegiast, sest ilma selleta tema ideed ei leviks. Musk, vastupidi, ei tee lihtsalt show'd – ta suudab panna miljoneid inimesi uskuma oma tulevikunägemusse ja tegutsema selle nimel.
Lõppkokkuvõttes on Durov ja Musk ühe mündi kaks külge. Mõlemad mõistavad, et ilma ideoloogiata kaotab toode oma hinge ja ilma tähelepanuta jääb ka parim idee märkamata.

https://www.theguardian.com/media/article/2024/aug/26/who-is-pavel-durov-billionaire-founder-telegram-mysterious-figure

https://dailyknowhow.medium.com/6-reasons-why-elon-musk-became-so-successful-e46e8edd29d9

 The Curious Case of Benjamin Button

Kuidas valida IT-haridust, kui oled 35 ja soovid karjääri vahetada?

Kui otsustasin IT-sse ümber õppida, kaalusin erinevaid haridusvõimalusi: klassikaline kõrgkoolidiplom, rakendus-/kutsekõrgkoolidiplom ja erialased kutsetunnistused (nt MS või Cisco sertifikaadid). Iga valik täidab erinevat rolli ja sobib sõltuvalt eesmärkidest ning olukorrast. Minu jaoks oli oluline pikaajaline perspektiiv ja põhjalik arusaam IT-st, mistõttu valisin ülikooli.

Ülikool pakub tugeva teoreetilise aluse ja laia silmaringi, mis aitab mõista IT-valdkonda tervikuna, mitte ainult ühte konkreetset tehnoloogiat või tööriista. See on kasulik neile, kes tahavad sektoris pikaajalist karjääri, liikuda kõrgemale ametipositsioonile või tegeleda keerukamate probleemidega, näiteks süsteemiarhitektuuri või küberturvalisusega. Lisaks annab ülikool ka muid eeliseid: see aitab arendada probleemilahendusoskust, kriitilist mõtlemist ja enesedistsipliini, mis on olulised igas valdkonnas. Samuti loob see võrgustiku – nii õppejõudude kui ka kaasüliõpilaste näol –, mis võib hiljem aidata töö leidmisel või projektides koostööd teha. Kuna mul on juba inseneriharidus ja tean, kuidas ülikoolis õppimine toimib, tundus see loogiline valik.

Rakendus- või kutsekõrgkoolidiplom võiks olla parem valik neile, kes soovivad kiiremini tööturule
siseneda ja praktilisi oskusi omandada. See sobib hästi neile, kes tahavad spetsialiseeruda näiteks tarkvaraarendusele, süsteemiadministreerimisele või andmebaasidele. Samas võivad erialased sertifikaadid olla kõige kiirem tee IT-sse, eriti kui inimesel on juba mõningane tehniline taust. Need sobivad hästi ka neile, kes soovivad lihtsalt oma olemasolevaid oskusi tõendada ja paremaid tööpakkumisi saada. TTÜ IT Kolledž võiks olla hea kompromiss, pakkudes rakenduslikku lähenemist ja tasakaalu teooria ning praktika vahel. Kokkuvõttes sõltub valik individuaalsetest eesmärkidest ja võimalustest, kuid mis tahes teed valides on oluline pidevalt areneda ja uusi oskusi omandada, sest IT-maailm muutub väga kiiresti.

 A Christmas Carol

Kolm litsentsi: raha, vabadus või tasakaal?

Tarkvaralitsentsi valik sõltub kahest olulisest tegurist: kasumi tähtsusest ja ideoloogilisest suunast (indiviidualism vs altruism). 

Ärivaraline litsents (EULA) – kontroll ja kasum ennekõike

GNU GPL (tugev copyleft) – vaba tarkvara ja koostöö esikohal

BSD (ilma copyleftita) – paindlik keskteel olev variant

EULA – maksimaalne kontroll ja kasum

Kui eesmärk on tulu teenimine ja konkurentsieelis, siis on suletud lähtekoodiga litsents parim valik. Kasutajad ei saa koodi muuta ega jagada, mis tagab ettevõttele suurema kontrolli. Näited: Microsoft Windows, Adobe tarkvara.

Plussid: maksimaalne kasum, tugev turukaitse.

Miinused: piiratud koostöö, aeglasem innovatsioon.

Sobib, kui soovid müüa tarkvara ja hoida kõik õigused endale.

GNU GPL – tarkvara peab jääma vabaks

GPL litsents nõuab, et kõik selle põhjal tehtud tarkvara jääks avalikuks. See toetab koostööd ja kiiret arengut, kuid teeb kasumi teenimise keeruliseks. Näited: Linux, LibreOffice.

Plussid: kogukonna panus, avatud lähtekood.

Miinused: ärikasutus keerulisem, kohustus jagada oma muudatusi.

Sobib, kui usud, et tarkvara peaks olema kõigile vabalt kättesaadav.

BSD – paindlik variant

BSD annab vabaduse kasutada tarkvara nii äriliselt kui ka avatud lähtekoodiga. Seda võivad kasutada ka suured firmad, kes ei pea oma muudatusi jagama. Näited: macOS kasutab BSD-d.

Plussid: paindlikkus, saab kasutada nii äris kui ka vabalt.

Miinused: ettevõtted võivad tarkvara sulgeda.

Sobib, kui soovid jagada koodi, kuid mitte piirata ärikasutust.

https://ms.codes/blogs/software-licensing/which-of-the-following-are-common-software-licenses

 

 A Clockwork Orange

Üks suurimaid takistusi innovatsioonile on patendisõjad ja patendipõhised ülevõtmised. Kuidas see töötab? Suured korporatsioonid ostavad väiksemaid või isegi juba tuntud ettevõtteid, mitte selleks, et arendada nende tooteid, vaid selleks, et saada ligipääs nende patentidele. See annab suurfirma turul eelise – nad ei pea kartma konkurentsi, sest neil on varjatud relvana terve patendiportfell, mida nad saavad vajadusel kasutada. IT-sektoris on olnud mitmeid näiteid, kus see taktika tappis isegi edukad ja innovaatilised ettevõtted. Google ostis Motorola, et kaitsta Androidi – tegelikult said nad 17 000 patenti, samas kui telefonibränd müüdi hiljem edasi. Microsoft ostis Nokia mobiiliosakonna, mis tõi kaasa Symbian OS-i hääbumise, kuigi see oli tollal paljuski parem kui Android ja Apple’i lahendused. Suured
korporatsioonid ei soovi sageli neelatud toodet arendada, vaid pigem matta selle sügavale oma varasalve, et konkurentidele takistusi seada. Tavakasutajale tähendab see väiksemat valikut ja nõrgemat konkurentsi, mis ei ole pikas perspektiivis kasulik.

Teine ja palju paremini toimiv süsteem on litsentsimine. Isegi kui maailmas on riike ja ettevõtteid, kes kasutavad tarkvara või tehnoloogiat ilma litsentsita, on avatud litsentsid võimaldanud saavutada kahte olulist asja. Esiteks, ühiskond on hakanud aktsepteerima litsentsimise põhimõtteid ning paljud arendajad suudavad teenida raha isegi avatud lähtekoodiga tarkvaraga (nt Red Hat, Canonical). Teiseks, esialgne litsentsimata kasutamine võib viia innovatsioonini – kui uus tehnoloogia osutub edukaks, siis sageli hakatakse lõpuks sõlmima litsentsilepinguid või minnakse üle legaalsele kasutusele. Näiteks võime võtta mängumootorite maailma: varem kasutasid paljud arendajad Unreal Engine’i või Unity’d "katsetamiseks" ilma litsentsita, kuid kui nende mängud jõudsid turule, hakkasid nad ka ametlikke litsentse ostma. Hea litsentsimudel ei tapa innovatsiooni, vaid soodustab seda, pakkudes s
amal ajal ettevõtetele ja loojatele võimalust raha teenida ilma kogu süsteemi blokeerimata.

Päris mõnus ajalugu patendisõjast on siin : https://en.wikipedia.org/wiki/Smartphone_patent_wars

IT ajalugu muuseumis

Vahepeal külastasin Museo Nazionale della Scienza e della Tecnologia Leonardo da Vinci – lühidalt Milano Da Vinci muuseumit. Muuseum ise oli pigem tööstusele suunatud ja mitte nii põnev, aga siiski leidsin kaks eksponaati, mis on otseselt IT-ajalooga seotud.

 Jacquardi masin – sisuliselt võib seda pidada arvuti eelkäijaks. See masin suutis perforeeritud kaartide abil kududa erinevaid mustreid kangastele. Tegemist on ühe esimese automatiseerimise näitega, kus „tarkvara” asendas käsitöölisi, kes varem pidid mustreid käsitsi seadistama. Kuna olin IT-ajalooga veidi kursis, sain targalt kaasa rääkida ja kaasreisijatele natuke masina tausta seletada. 

IBM Italy tooted – minu jaoks ei olnud huvitav mitte konkreetne toode, sest see oli tüüpiline oma ajastu masin, vaid hoopis see, et IBM tegutses juba 1928. aastal Itaalias! 

 

Pulp Fiction

Kadunud netiketikomponent: enam pole internetisõdu?

Tundub, et internetisõjad on ajalugu. Või vähemalt mina ei kohta neid enam. See on ilmselt seotud echo chamber’itega – algoritmid lihtsalt ei suuna mulle sisu, mis võiks minu maailmapildiga tugevalt vastuolus olla ja tekitada kirgliku vaidluse. Samas esineb ikka sihtmärkidele suunatud trollirünnakuid, kus suur hulk inimesi tuleb kedagi ründama ja spämmima. Hea näide on pandeemia ajal teadlaste vastu suunatud rünnakud – antivakserid käisid teadlaste postituste all neid ründamas. Aga siin pole mõtet „sõda peatada“, sest:

See pole reaalne lahendus, see lihtsalt juhtub uuesti.

See on osa mängust – lõpuks saavad teadlased tänu sellele rohkem nähtavust ja suudavad oma sõnumit laiemale publikule viia.

Veel üks põhjus, miks see netiketi reegel on aegunud, on kaasaegsed raporteerimis- ja filtrisüsteemid. Kui keegi sind mängus või sotsiaalmeedias ründab, siis pole mõtet diskussiooni arendada – sa lihtsalt mute’id ja report’id teda ning platvorm tegeleb sellega. Paljudes keskkondades on see palju efektiivsem kui kunagine „ära mine internetisõtta“ soovitus.

Ja muidugi – kõige tähtsam netiketi reegel pole kunagi kadunud: ÄRA TOIDA TROLLI!  Enamasti polegi tegemist vaidlusega, vaid lihtsalt trollidega, kellele ei tasu tähelepanu anda.

Mida on tänapäeval vaja rohkem kui kunagi varem?

Ma olen ilmselt liiga kaua internetis olnud (mul oli kunagi 7-kohaline ICQ number!), aga ma ei suuda siiani kohaneda hääl­sõnumitega. Ma saan aru, miks inim
esed neid saadavad – neil on kiire, nad ei saa kirjutada, hääl tundub mugavam. Teoorias ei eelda see ka kohest vastust. Aga see on tüütu kahes olukorras:

Kui oled koosolekul, loengus või mujal, kus ei saa neid kuulata. Tekstsõnumi saab kiiresti lugeda ja vajadusel edasi lükata. Hääl­sõnumit ei saa vaikselt ja kiirelt töödelda – pead kas lahkuma või otsima kõrvaklapid. Kui sul pole kõrvaklappe ja pead kuulama läbi telefoni kõlari. Lisaks sinule kuulevad ka kõik teised, mis võib olla ebaviisakas ja ebamugav. Ja muidugi – hääl­sõnumites ei saa otsida. Ctrl+F ei tööta, nii et kui on vaja leida mingi oluline detail, tuleb terve asi uuesti läbi kuulata.

Sellepärast tundub, et netiketi reegel „austa teiste inimeste võrguühendust ja aega“ on nüüd isegi tähtsam kui varem. See peaks laienema ka sellele, kuidas teine osapool eelistab infot vastu võtta. Mitte kõigil pole mugav kuulata, mõned eelistavad lugeda.

http://dominiknitsch.medium.com/voice-messages-are-the-death-of-effective-communication-d37054c8d174

https://www.reddit.com/r/unpopularopinion/comments/z6sz0k/people_sending_voice_messages_instead_of_texting/

 Johnny Mnemonic

Kas Eesti liigub jälgimiskapitalismi poole?

Üks kuulsamaid internetimeeme Eestis on härra Ansipi soovitus noortele ACTA vastu protestijatele panna pähe fooliummüts. See juhtus 2012. aastal ja on siiani sümboliks võitlusele internetivabaduse ja “suure venna” jälgimise vastu. Ei hakka siin ACTA detaile lahti võtma – seda ei võetud lõpuks vastu. Kuid see oli minu mäletamist mööda üks suuremaid avalikke debatte internetivabaduse ja jälgimise teemal.Eestis on olnud ka teisi olulisi juhtumeid, kus kas muutis riik andmekasutuse poliitikat või tõusis see teema suure tähelepanu alla.

Üks huvitav näide on kõnede metaandmete kogumine. Endiselt käib vaidlus selle üle, mida täpselt peavad operaatorid salvestama. Ühelt poolt on Euroopa Kohus selgelt öelnud, et
kõikide andmete massiline kogumine on ebaseaduslik ja see on vastuolus EL-i seadustega.Teiselt poolt arvavad justiits- ja siseministeerium, et mingisugune andmete säilitamine on vajalik julgeoleku tagamiseks.

Reaalsuses enamik Eesti elanikke ei tea, milliseid andmeid nende kohta kogutakse ja kuidas neid kasutatakse. Seni ei ole see toonud kaasa mingeid suuri skandaale, kuid probleemi täielikult unustada ei tohiks. Kui andmete kasutamise läbipaistvus ei parane, võib see tulevikus põhjustada suuri konflikte riigi ja kodanike vahel.

Teine huvitav teema on GDPR (Euroopa andmekaitsemäärus). Selle eesmärk on määratleda, kuidas andmeid hoitakse ja kasutatakse, ning kehtestada trahvid valesti käitlemise eest.Kuid reaalsus on see, et enamik veebilehti lihtsalt paneb ette teatise „Nõustun küpsistega“, millele enamik inimesi lihtsalt vajutab „OK“, ilma et nad tegelikult loeksid või mõtleksid, mida see tähendab.Veelgi enam, paljud väiksemad ettevõtted ei kontrolli üldse, kuidas nad andmeid töötlevad – kas neid kustutatakse, millal need anonüümseks muudetakse või kes nendele ligi pääseb. Ka järelevalve on väga nõrk, nii et reeglid on küll olemas, aga nende tegelik mõju on küsitav.

Mis saab edasi?

Valge stsenaarium: andmed ei ole probleem

Kasutajate teadmised ei suurene, kuid see pole probleem, sest suured andmelekked ei juhtu nii tihti.

Andmed muutuvad vähem väärtuslikuks, sest häkkerid keskenduvad suurematele sihtmärkidele.

Jätkub deklareeriv poliitika, kus seadused on paigas, kuid reaalne kontroll on leebe.

Must stsenaarium: tõsine andmekriis

Andmete hooletu käitlemine viib suure andmelekke või küberrünnakuni, mis mõjutab riiklikku julgeolekut või e-teenuseid. Võimalik, et mingil hetkel keegi ärkab ja midagi muutub – kas rangem seadusandlus või parem andmekaitsealane haridus.

Kuid kuna see on must stsenaarium, võib ka juhtuda, et midagi ei muutu ja pidevad andmelekked muutuvad tavalisteks nähtusteks.

https://www.delfi.ee/artikkel/63902195/fotod-fooliummutsist-on-saanud-toeline-hitt

https://www.riigiteataja.ee/akt/ESS

The Revenant 

Kas traditsiooniline raadio on hääbumas?

Kunagi oli raadio üks kõige levinumatest meediaallikatest. Põhjus on lihtne – raadio signaali kättesaamine
oli palju lihtsam võrreldes televiisoriga (seade on lihtne) või ajakirjandusega (paber ei ulatu kaugele, kuigi ka ajaleht on üsna lihtsalt kättesaadav).

Kuid ajastul, kus andmevahetus on alati saadaval, ei saanud raadio enam hästi hakkama. Tegelikult on raadiol sama probleem nagu paljudel teistel traditsioonilistel meediakanalitel, näiteks televisioonil või kinol – need on jäänud alla on-demand-teenustele.
Raadiot on asendanud sarnased, aga kasutajasõbralikumad tooted, näiteks podcastid. Selleks, et oma lemmiksaadet kuulata, ei pea enam õigel ajal raadio sisse lülitama. Samuti kuulavad paljud inimesed saadete salvestusi YouTube'is. Mõned raadiojaamad pakuvad küll saadete tagantjärele kuulamise võimalust, aga nende populaarsus näib siiski kahanemas. Enamik raadiokanaleid on samuti kolinud veebi – saad kuulata kas veebilehelt või spetsiaalse pleieri kaudu.
Analüütikud annavad erinevaid hinnanguid: kas raadio populaarsuse kasv on nullilähedane või siiski paar protsenti. Arvestades üldist majanduskasvu, võib sellist seisu pigem languseks pidada. Seega paistab, et traditsioonilise raadio ajad saavad varsti läbi.

Ajalehed – ellujäämise meistriklass

Kui raadiol läheb keeruliselt, siis ajalehed on uue olukorraga üsna hästi kohanenud. Vaatamata sellele, et nad kolisid veebi, jäid nad siiski oluliseks uudisteallikaks.
Tänapäevased ajalehed kasutavad mitmesuguseid tehnoloogiaid, et oma positsiooni hoida. Eestis on kasutusel nii RSS-vood, podcastid (nii audio kui ka video), livestreamid (teksti ja videoga). Lisaks on paljudel väljaannetel oma mobiilirakendused, mis saadavad kasutajatele teavitusi.Praktiliselt igal suuremal väljaandel on oma kontod sotsiaalmeedia platvormidel. Seal jagatakse uudiseid, tõmmatakse tähelepanu ja suheldakse lugejatega.Paywall ehk tasuline sisu on tavaline nähtus. Samuti leidub veebiversioonides palju reklaame. Kuid see kõik aitab ajalehtedel end ära majandada ja jääda usaldusväärseks infoallikaks. Tegelikult on nüüdseks raske neid väljaandeid isegi ajalehtedeks nimetada. Nad on pigem kaasaegsed meediaplatvormid, mille põhituum oli kunagi paberil ajaleht, aga nüüd on selleks veebileht, kus sisu levib palju laiemalt ja kiiremini.

 https://www.radiocentre.org/the-audio-market/ad-revenues-and-forecasts/

 https://www.thebusinessresearchcompany.com/report/radio-broadcastings-global-market-report

Back in the Future

Oma võrkude loomine – vanast ARPAst Discordini

No vanasti, enne kui sotsiaalmeedia kogu asja üle võttis, oli inimestel komme teha oma võrke. Näiteks ARPAnet – päris esimene interneti eelkäia, kus teadlased ja tudengid jagasid infot ja lobisesid. See polnud mingi igav teadusasi, pigem esimene samm digimaailmas sõpruskondade loomiseks. Kujuta ette – inimesed olid täiesti vaimustuses sellest, et said oma masinate kaudu üksteisega rääkida, isegi kui see tähendas ainult kolme tähe trükkimist enne, kui süsteem kokku jooksis. 

80ndatel tulid FidoNet ja BBS-id. See oli natuke nagu praegune Discord, aga ilma gifideta ja meemideta. Kujuta ette – inimesed helistasid modemitega (jah, piiks-piiks telefoniga!) ja logisid sisse, et mingeid tekstipõhiseid sõnumeid lugeda. Väga vintage värk. Mõni pidi isegi öösel netti minema, sest siis olid telefonikõned odavamad. 

Tänapäeval pole midagi muutunud, ainult tööriistad on uhkemad. Discord, Telegram, Reddit – ikka samad jutud, ainult modemipiiksud on kadunud. Vahel tundub, et me lihtsalt tegime kõik värvilisemaks ja lisasime natuke emojisi.  Aga tõsi ta on – inimesed tahavad ikka oma kambaga koos olla, olgu see siis ARPA või tänane Discordi server.

https://bbs.fandom.com/wiki/FidoNet

Oma asjade omamine – kadunud tava

Mäletan aegu, kui pidin CD-plaadi või DVD ise ostma. Kui sul oli see asi, siis see oli päriselt sinu oma. Keegi ei saanud seda sinult ära võtta (välja arvatud siis, kui vend selle kriimustas). Mõned isegi kogusid neid uhkelt riiulisse ja näitasid sõpradele – vaadake, mul on terve kollektsioon! Aga ausalt, see oli ka tüütu – riiulid täis, tolm peal ja keegi ei viitsinud koristada. Ja kui plaat kriimustatud oli, siis oli mäng läbi. 

Nüüd… noh, kõik on muutunud. Keegi ei osta enam midagi. Kõik lihtsalt tellivad. Spotify, Netflix, mängud Game Passist. Mugav, muidugi. Aga, mõtle korra – kas see on ikka päriselt sinu oma? Tellimus lõpeb ja... kõik kadunud.   Lisaks pole enam seda tunnet, et "näe, see on minu oma". Kui sul pole internetti, siis pole sul midagi. Kõik on pilves. 

Tundub, et nüüd ei olegi oluline omada, vaid pigem tunda, et sul on kõigile asjadele juurdepääs – vähemalt seni, kuni sa maksad. Väga nagu Netflixi ja Spotify ajastu – kõik kohe kättesaadav, aga päris oma ei ole midagi. Tekib küsimus, kas see ongi parem? 

https://www.independent.co.uk/tech/streaming-price-cable-netflix-disney-piracy-b2499375.html

https://www.reasonwhy.es/media/library/the_end_of_ownership_2021_servicios_suscripcion.pdf

 

The Good, the Bad and the Ugly

1. The Good: 3D-graafika mängudes

Kunagi olid mängud lihtsad, 2D ja piksleid täis. Siis tuli 3D ja kõik muutus. Super Mario 64 oli üks esimesi, kus sa ei liikunud enam lihtsalt paremale ja vasakule, vaid päris avatud maailmas. Sama aasta Quake näitas, kuidas 3D muudab mängitavuse, see polnud enam lihtsalt pealtvaade või külgvaade, vaid sa liikusid ise ruumis ringi ja kõik tundus palju reaalsem.

Tänu 3D-le sai võimalikuks teha tohutud maailmad, realistlik füüsika ja mängud, mis näevad peaaegu nagu päris elu. Ilma selleta poleks meil täna GTA-d, Witcherit või Cyberpunkki.

https://archive.org/details/SuperMario64OfficialPlayersGuide/page/n15/mode/2up

https://medium.com/counterarts/everything-changed-with-quake-2fa3a56999ae

2. The Bad: Steam Machines

Valve tahtis teha midagi uut – mitte PC, mitte konsool, vaid midagi vahepealset. Steam Machines pidid olema arvutid, mis jooksutavad Steami, aga ilma Windowsita ja nagu konsoolid, et paned lihtsalt teleka taha ja mängid. Idee oli iseenesest lahe, aga see lihtsalt ei töötanud.

Esiteks, mängijad ei saanud aru, kas see on neile vaja. Kui sa tahad arvutit, ostad arvuti. Kui tahad konsooli, võtad PlayStationi või Xboxi. Steam Machines jäi kahe vahele ja keegi ei teadnud, kas see on hea investeering. Teiseks, mängud… SteamOS põhines Linuxil ja see tähendas, et paljud mängud lihtsalt ei töötanud. Kui sa ostad kalli masina, mis ei suuda isegi su lemmikmänge jooksutada, siis miks seda üldse vaja on? Lõpuks kadusid Steam Machines turult niimoodi, et keegi ei märganud. Valve ei räägi sellest enam üldse ja ilmselt nad isegi häbenevad, et see asi kunagi eksisteeris.

https://www.pcgamer.com/what-happened-to-steam-machines/

3. The Ugly: PlayStation Classic

Retro on popp ja kõik armastavad vanu mänge. Nintendo tõi välja oma mini-konsoolid NES ja SNES Classic, mis müüsid nagu soojad saiad. Sony tahtis sama teha, aga… noh, PlayStation Classic oli lihtsalt halb.

Esiteks, mänguvalik oli kehv. Kui sa mõtled PlayStation 1 peale, mis mängud tulevad meelde? Crash Bandicoot? Spyro? Gran Turismo? Tony Hawk? Mitte ükski neist ei olnud sees. Teiseks, mängud jooksid halvasti. Sony pani sisse PAL-versioonid, mis tähendab, et need töötasid aeglasemalt kui originaalis. Ja lõpuks – hind oli liiga kõrge, eriti kui arvestada, et emulaatorid teevad sama asja paremini ja tasuta.

PlayStation Classic müüs nii halvasti, et mõne kuu pärast sai seda juba 70% soodustusega. Inimesed ei ostnud seda isegi siis. See oli hea näide, kuidas firma tahtis lihtsalt kiirelt raha teha, aga ei viitsinud päriselt asja hästi teha.

https://thetechranch.com/why-ps-classic-failed/

https://www.businessinsider.com/sony-playstation-classic-games-2018-9#12-cool-boarders-2-12