AI vs motivatsioon: väike isiklik kogemus

Ma ei tea, kas kellelgi teisel on sama tunne olnud, aga viimasel ajal olen ma hakanud märkama, kuidas AI muudab seda, kuidas ma õpin. Eriti siis, kui on mingi ülesanne, mis ei tööta nii nagu peab, ja sa ei saa aru, miks. Aga tähtaeg on lähedal, stress on laes – ja siis on nii lihtne küsida AI käest: “mis siin valesti on?”. Ta ütleb. Sa parandad. Lased üles. Jälle üks asi tehtud. Aga alles hiljem saad aru, et tegelikult ei saanudki aru. Järgmisel korral, kui oleks aega ja võiks rahulikult süveneda, ei tee seda – sest aju juba teab, et AI aitab kiiremini. Ja nii see motivatsioon vaikselt kaobki. Vähem õppimist, rohkem copy-paste.

Samas – see pole AI süü. Mina näen seda nagu kalkulaatorit või Google’it. Kui ma koolis käisin, öeldi, et kõik valemid peab peas olema, sest kontrolltöös pole sul mingit netti. Reaalsus? Nüüd on meil kõigil netiühendusega telefon taskus. AI on lihtsalt järgmine samm. See ei kao kuhugi. Ta tuleb ja jääb. Küsimus on pigem selles, kas me kasutame teda targalt või anname kohe alla ja laseme tal kõik ise teha.

Ja noh... ausalt öeldes – sõda AI vastu on mõttetu. Ta tuleb nagunii. Parem mõtleme, kuidas temast enda jaoks tööriist teha, mitte päästerõngas, mis lõpuks teadmised ära rikub. Mina veel õpin, kuidas sellega tasakaalu leida.