The Good, the Bad and the Ugly
1. The Good: 3D-graafika mängudes
Kunagi olid mängud lihtsad, 2D ja piksleid täis. Siis tuli 3D ja kõik muutus. Super Mario 64 oli üks esimesi, kus sa ei liikunud enam lihtsalt paremale ja vasakule, vaid päris avatud maailmas. Sama aasta Quake näitas, kuidas 3D muudab mängitavuse, see polnud enam lihtsalt pealtvaade või külgvaade, vaid sa liikusid ise ruumis ringi ja kõik tundus palju reaalsem.

Tänu 3D-le sai võimalikuks teha tohutud maailmad, realistlik füüsika ja mängud, mis näevad peaaegu nagu päris elu. Ilma selleta poleks meil täna GTA-d, Witcherit või Cyberpunkki.
https://archive.org/details/SuperMario64OfficialPlayersGuide/page/n15/mode/2up
https://medium.com/counterarts/everything-changed-with-quake-2fa3a56999ae
2. The Bad: Steam Machines
Valve tahtis teha midagi uut – mitte PC, mitte konsool, vaid midagi vahepealset. Steam Machines pidid olema arvutid, mis jooksutavad Steami, aga ilma Windowsita ja nagu konsoolid, et paned lihtsalt teleka taha ja mängid. Idee oli iseenesest lahe, aga see lihtsalt ei töötanud.
Esiteks, mängijad ei saanud aru, kas see on neile vaja. Kui sa tahad arvutit, ostad arvuti. Kui tahad konsooli, võtad PlayStationi või Xboxi. Steam Machines jäi kahe vahele ja keegi ei teadnud, kas see on hea investeering. Teiseks, mängud… SteamOS põhines Linuxil ja see tähendas, et paljud mängud lihtsalt ei töötanud. Kui sa ostad kalli masina, mis ei suuda isegi su lemmikmänge jooksutada, siis miks seda üldse vaja on? Lõpuks kadusid Steam Machines turult niimoodi, et keegi ei märganud. Valve ei räägi sellest enam üldse ja ilmselt nad isegi häbenevad, et see asi kunagi eksisteeris.
https://www.pcgamer.com/what-happened-to-steam-machines/
3. The Ugly: PlayStation Classic
Retro on popp ja kõik armastavad vanu mänge. Nintendo tõi välja oma mini-konsoolid NES ja SNES Classic, mis müüsid nagu soojad saiad. Sony tahtis sama teha, aga… noh, PlayStation Classic oli lihtsalt halb.
Esiteks, mänguvalik oli kehv. Kui sa mõtled PlayStation 1 peale, mis mängud tulevad meelde? Crash Bandicoot? Spyro? Gran Turismo? Tony Hawk? Mitte ükski neist ei olnud sees. Teiseks, mängud jooksid halvasti. Sony pani sisse PAL-versioonid, mis tähendab, et need töötasid aeglasemalt kui originaalis. Ja lõpuks – hind oli liiga kõrge, eriti kui arvestada, et emulaatorid teevad sama asja paremini ja tasuta.
PlayStation Classic müüs nii halvasti, et mõne kuu pärast sai seda juba 70% soodustusega. Inimesed ei ostnud seda isegi siis. See oli hea näide, kuidas firma tahtis lihtsalt kiirelt raha teha, aga ei viitsinud päriselt asja hästi teha.
https://thetechranch.com/why-ps-classic-failed/
https://www.businessinsider.com/sony-playstation-classic-games-2018-9#12-cool-boarders-2-12
Комментариев нет:
Отправить комментарий