Tomb Raider

Hiljuti otsustasin oma Spotify Premiumi tellimuse katkestada. Mitte sellepärast, et teenus halb oleks – lihtsalt hetkel ei kuulanud nii palju muusikat, et see tundus õigustatud kulutus. Aga oh üllatust, sellest loobumine ei olnud kaugeltki lihtne. Rakenduses ei leia üldse võimalust tellimust muuta. Brauseris pidin end läbi kaevama mitu alammenüüd: “Account” → “Subscription” → “Manage plan” → ja alles siis, peaaegu nähtamatu halli tekstina: “Cancel Premium”.

See tekitas väga konkreetse tunde: nad ei taha, et sa lahkuks. Ja mitte lihtsalt ei taha, vaid nad on võtnud teadliku disainiotsuse muuta lahkumine ebameeldivaks kogemuseks. Kas see on eetiline? Ma ei tea. Kas see on tõhus? Ilmselt küll – nii mõnigi kasutaja lihtsalt loobub poole pealt, sest ei viitsi edasi klõpsida. Aga see on samas ka näide halvast kasutatavusest. Kui Jakob Nielseni "usability heuristics" järgi võtta, siis see rikub mitut: nähtavus, vabadus ja kontroll, ning isegi usaldusväärsus.

Aga huvitaval kombel on see sama äpp ka üks parimaid näiteid heast kasutajakogemusest. Mul on Spotify telefonis, sülearvutis ja isegi teleris. Kui mängin muusikat telefonist ja otsustan, et tahaks kuulata hoopis kõlaritest, mis on ühendatud teleriga – see üleminek toimub peaaegu maagiliselt. Vajutan lihtsalt "Listen on TV" ja muusika liigub täpselt samasse kohta teisel seadmel. Pole viivitusi, pole seadistusi, kõik toimub intuitiivselt. See kontrast on kuidagi irooniline. Spotify on suutnud luua tõeliselt nutika ja sujuva multi-device kasutuskogemuse, mis toob päriselt rõõmu ja muudab digitehnoloogia “nähtamatuks”. Aga samas – see üks funktsioon, see “cancel”, on nagu katkine ukselink täiusliku auto juures. Ja võib-olla see ongi põhjus, miks ma lõpuks ikkagi tellimust ei katkestanud. Mitte sellepärast, et ma ei tahtnud, vaid sellepärast, et kogu protsess tegi mu väsinuks. Ja samas – järgmisel hetkel, kui kodus muusika sujuvalt telefonist telerisse liikus, olin jälle leebunud.

https://www.nerdwallet.com/article/finance/subscriptions-are-hard-to-cancel-and-easy-to-forget-by-design#:~:text=%E2%80%9CAutomatically%20recurring%20subscription%20plans%20often,get%20out%2C%E2%80%9D%20says%20Witte.

https://www.rte.ie/brainstorm/2024/0509/1448035-dark-patterns-cancel-online-subscriptions/

Sonic the Hedgehog

Mozilla Firefox on üks populaarsemaid avatud lähtekoodiga veebibrausereid, mida arendab Mozilla Foundation. Aga kuidas see tegelikult toimib? Vaatame, milline arendus- ja ärimudel Firefoxi kannab.

Firefoxi arendus põhineb iteratiivsel ja inkrementaalsel mudelil, kus uued versioon

id ilmuvad regulaarselt iga paari nädala tagant. Arendust juhib nii Mozilla ametlik meeskond kui ka kogukond, mis tähendab, et igaüks saab panustada, koodi muuta ja testida uusi funktsioone. Veaparanduste ja arenduse juhtimiseks kasutatakse platvorme nagu GitHub ja Bugzilla. Kiire arendustsükkel tagab turvalisuse ja pidevad uuendused. Selle arendusmudeli plussiks on kiire kohanemine tehnoloogiliste muutustega ning see, et kogukonna aktiivne panus aitab vigade leidmisele ja parandamisele kaasa. Samuti võimaldab avatud lähtekood kõigil kontrollida, mida tarkvara teeb. Samas on ka puudusi. Kuna Mozilla on mittetulunduslik organisatsioon, sõltub areng suuresti rahastusest. Lisaks tähendab konkurents Google Chrome'iga, et Firefox peab pidevalt pakkuma uuendusi, et kasutajaid hoida.

Kuigi Firefox on tasuta, vajab Mozilla siiski rahastust, et arendust jätkata. Nende ärimudel põhineb suuresti partnerluslepingutel ja annetustel. Suurim tuluallikas on otsingupartnerlused, kus Google maksab Mozilla Foundationile selle eest, et Firefox kasutaks vaikimisi nende otsingumootorit. Lisaks on Mozilla arendanud tasulisi teenuseid nagu Firefox Premium ja VPN, mis pakuvad lisaturvalisust ja funktsionaalsust. Samuti kogutakse annetusi otse kasutajatelt ja toetajatelt, kes tahavad vaba internetti edendada. See mudel toob kaasa eeliseid, kuna kasutajad saavad brauserit tasuta kasutada ning Mozilla ei näita invasiivseid reklaame ega kogu ulatuslikke kasutajaandmeid. Samas on ka probleeme, näiteks suur sõltuvus Google'ist, mis tähendab, et kui see partnerlus peaks lõppema, satuks Mozilla majanduslikult raskesse olukorda. Lisaks pole tasulised teenused veel laialdaselt kasutusele võetud, mistõttu peamine tuluallikas on endiselt otsingupartnerlus.

Firefoxi mudel näitab, et vaba tarkvara saab eksisteerida ka ilma otsese tarkvara müümiseta, kuid see nõuab tugevat rahastusmehhanismi. Mozilla jätkab võitlust privaatsuse ja vaba interneti eest, kuid sõltuvus Google'i rahastusest on risk. Kui Mozilla suudab edukalt laiendada tasuliste teenuste valikut ja leida uusi rahastusallikaid, võib see mudel pikas perspektiivis püsima jääda.

https://firefox-source-docs.mozilla.org/contributing/index.html

https://www.investopedia.com/articles/investing/041315/how-mozilla-firefox-and-google-chrome-make-money.asp

 https://www.mozilla.org/en-US/privacy/faq/#:~:text=The%20majority%20of%20Mozilla%20Corporation's,in%20our%20annual%20financial%20report.

AI vs motivatsioon: väike isiklik kogemus

Ma ei tea, kas kellelgi teisel on sama tunne olnud, aga viimasel ajal olen ma hakanud märkama, kuidas AI muudab seda, kuidas ma õpin. Eriti siis, kui on mingi ülesanne, mis ei tööta nii nagu peab, ja sa ei saa aru, miks. Aga tähtaeg on lähedal, stress on laes – ja siis on nii lihtne küsida AI käest: “mis siin valesti on?”. Ta ütleb. Sa parandad. Lased üles. Jälle üks asi tehtud. Aga alles hiljem saad aru, et tegelikult ei saanudki aru. Järgmisel korral, kui oleks aega ja võiks rahulikult süveneda, ei tee seda – sest aju juba teab, et AI aitab kiiremini. Ja nii see motivatsioon vaikselt kaobki. Vähem õppimist, rohkem copy-paste.

Samas – see pole AI süü. Mina näen seda nagu kalkulaatorit või Google’it. Kui ma koolis käisin, öeldi, et kõik valemid peab peas olema, sest kontrolltöös pole sul mingit netti. Reaalsus? Nüüd on meil kõigil netiühendusega telefon taskus. AI on lihtsalt järgmine samm. See ei kao kuhugi. Ta tuleb ja jääb. Küsimus on pigem selles, kas me kasutame teda targalt või anname kohe alla ja laseme tal kõik ise teha.

Ja noh... ausalt öeldes – sõda AI vastu on mõttetu. Ta tuleb nagunii. Parem mõtleme, kuidas temast enda jaoks tööriist teha, mitte päästerõngas, mis lõpuks teadmised ära rikub. Mina veel õpin, kuidas sellega tasakaalu leida.

 Minority Report

Eben Mogleni 1999. aasta artikkel "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright" maalis pildi maailmast, kus vaba tarkvara võidab ning autoriõigus kaotab oma tähtsuse. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, saame hinnata, kui palju tema ennustustest tegelikult paika pidas.

Mis osutus tõeks? 

Vaba tarkvara on tõesti võimas. Linux, Apache, Blender – need on vaid mõned näited avatud lähtekoodiga projektidest, mis on end tõestanud. Kogukondlik arendusmudel toimib, tarkvara on kvaliteetne ja seda arendatakse pidevalt edasi. Lisaks on muutunud see, kuidas me tarkvara tarbime. Klassikaline "osta ja kasuta" on kadunud, nüüd on tarkvara pigem teenus, mitte toode.

Aga mis jäi täitumata? 

Autoriõigus pole mitte ainult säilinud, vaid muutunud veelgi rangemaks. Tarkvara on lukustatud DRM-iga, patentidega ja teenuspõhise ärimudeliga. Ja kuigi paljud usuvad, et nad saavad tarkvara tasuta, pole see sugugi tõsi. Rek
laamid, andmekogumine, tellimustasud – sa maksad ikka, lihtsalt teisel moel. Samuti ei toonud mobiilirakenduste buum kaasa vaba tarkvara võidukäiku. Vastupidi, enamik äppe on kas täis reklaame või sunnivad tellima premium-versiooni, et midagi kasulikku teha.

Kas tarkvara kvaliteet on paranenud? Pigem mitte. Paljud programmid on üles ehitatud moneteerimise ümber, reklaamid ja analüütika aeglustavad süsteeme ning üha rohkem rakendusi nõuab pidevat internetiühendust.

Seega, kuigi Moglenil oli õigus selles, et vaba tarkvara levib, ei muutnud see maailma nii, nagu ta lootis. Suured firmad ei kadunud kuhugi, nad kohanesid – ja nüüd on kasutajad rohkem sõltuvad kui kunagi varem. Me ei maksa enam ainult rahaga, vaid ka oma andmetega, ajaga ja pideva tellimustevooga. Tarkvara ei kuulu enam kasutajatele, vaid teenusepakkujatele. Nii et autoriõigus ei surnud, ta lihtsalt vahetas vormi.

https://gs.statcounter.com/os-market-share#monthly-200901-202502

 Alien vs. Predator

Pavel Durov vs. Elon Musk – kaks erinevat IT-juhtimise stiili

IT-maailmas on kaks vastandlikku juhtimisstiili. Ühel pool on suletud ja tagasihoidlik visionäär, kes ehitab oma tooteid eemal avalikkuse tähelepanust, vältides kommertsedu nimel kompromisse. Teisel pool on avatud ja ekspressiivne juht, kes ei muuda mitte ainult tehnoloogiat, vaid ka avalikku arvamust oma isikupärase stiili kaudu. Need kaks äärmust on hästi esindatud Pavel Durovi ja Elon Muski näol.

Pavel Durov – eraklik idealist

Durov on juht, kes väldib suuri korporatsioone ja massiturgu. Pärast lahkumist "VKontaktest" lõi ta Telegrami, mis püsib sõltumatuna ja on kaua olnud reklaamivaba. Ta ei esine avalikult, annab harva intervjuusid ja hoiab oma meeskonda varjus. Durov usub privaatsusse ja kasutajate andmete kaitsmisse, keeldudes koostööst valitsustega. Samuti hoiab ta Telegrami investeeringutest vaba, et säilitada täielik sõltumatus. Tema minimalistlik elustiil peegeldub ka ettevõtte põhimõtetes – eesmärk ei ole maksimaalne kasum, vaid vaba ja turvaline suhtlus.

Elon Musk – ekstravertne visionäär

Musk on täielik vastand. Tema juhtimisstiil põhineb pideval kasvul ja s
uurel avalikul tähelepanul. Tesla, SpaceX, Neuralink, xAI, X (Twitter) – ta juhib mitmeid ettevõtteid, tehes igast oma sammust globaalse sündmuse. Ta suhtleb otse inimestega, postitab ise sotsiaalmeediasse ja ei karda vastanduda. Tema eesmärk on muuta maailma, nihutada tehnoloogia piire ja tuua oma ideed võimalikult paljude inimesteni. Twitteri ostuga muutis ta selle kiiresti vastavalt oma nägemusele ja katsetab seal uusi ärimudeleid.

Ideoloogia vajab tähelepanu ja tähelepanu vajab ideid

Esmapilgul tunduvad Durov ja Musk vastandid. Kuid tegelikult näitavad mõlemad, et ilma avaliku tähelepanuta ei levi ka parimad ideed ning ilma sisulise visioonita on tähelepanu vaid tühine müra.
Durov, kuigi suletud isiksus, ilmub aeg-ajalt avalikkuse ette – olgu selleks siis harvad postitused, stiilsed fotod või põhimõttelised avaldused. Tema vaoshoitus on osa läbimõeldud strateegiast, sest ilma selleta tema ideed ei leviks. Musk, vastupidi, ei tee lihtsalt show'd – ta suudab panna miljoneid inimesi uskuma oma tulevikunägemusse ja tegutsema selle nimel.
Lõppkokkuvõttes on Durov ja Musk ühe mündi kaks külge. Mõlemad mõistavad, et ilma ideoloogiata kaotab toode oma hinge ja ilma tähelepanuta jääb ka parim idee märkamata.

https://www.theguardian.com/media/article/2024/aug/26/who-is-pavel-durov-billionaire-founder-telegram-mysterious-figure

https://dailyknowhow.medium.com/6-reasons-why-elon-musk-became-so-successful-e46e8edd29d9

 The Curious Case of Benjamin Button

Kuidas valida IT-haridust, kui oled 35 ja soovid karjääri vahetada?

Kui otsustasin IT-sse ümber õppida, kaalusin erinevaid haridusvõimalusi: klassikaline kõrgkoolidiplom, rakendus-/kutsekõrgkoolidiplom ja erialased kutsetunnistused (nt MS või Cisco sertifikaadid). Iga valik täidab erinevat rolli ja sobib sõltuvalt eesmärkidest ning olukorrast. Minu jaoks oli oluline pikaajaline perspektiiv ja põhjalik arusaam IT-st, mistõttu valisin ülikooli.

Ülikool pakub tugeva teoreetilise aluse ja laia silmaringi, mis aitab mõista IT-valdkonda tervikuna, mitte ainult ühte konkreetset tehnoloogiat või tööriista. See on kasulik neile, kes tahavad sektoris pikaajalist karjääri, liikuda kõrgemale ametipositsioonile või tegeleda keerukamate probleemidega, näiteks süsteemiarhitektuuri või küberturvalisusega. Lisaks annab ülikool ka muid eeliseid: see aitab arendada probleemilahendusoskust, kriitilist mõtlemist ja enesedistsipliini, mis on olulised igas valdkonnas. Samuti loob see võrgustiku – nii õppejõudude kui ka kaasüliõpilaste näol –, mis võib hiljem aidata töö leidmisel või projektides koostööd teha. Kuna mul on juba inseneriharidus ja tean, kuidas ülikoolis õppimine toimib, tundus see loogiline valik.

Rakendus- või kutsekõrgkoolidiplom võiks olla parem valik neile, kes soovivad kiiremini tööturule
siseneda ja praktilisi oskusi omandada. See sobib hästi neile, kes tahavad spetsialiseeruda näiteks tarkvaraarendusele, süsteemiadministreerimisele või andmebaasidele. Samas võivad erialased sertifikaadid olla kõige kiirem tee IT-sse, eriti kui inimesel on juba mõningane tehniline taust. Need sobivad hästi ka neile, kes soovivad lihtsalt oma olemasolevaid oskusi tõendada ja paremaid tööpakkumisi saada. TTÜ IT Kolledž võiks olla hea kompromiss, pakkudes rakenduslikku lähenemist ja tasakaalu teooria ning praktika vahel. Kokkuvõttes sõltub valik individuaalsetest eesmärkidest ja võimalustest, kuid mis tahes teed valides on oluline pidevalt areneda ja uusi oskusi omandada, sest IT-maailm muutub väga kiiresti.