The Terminator

Kas tehnoloogia saab olla a priori eetiline või ebaeetiline?

Kui aus olla, siis ma ei usu, et ükski tehnoloogia oleks oma olemuselt juba a priori hea või halb. Enamik tehnoloogiaid on neutraalsed — nende eetiline tähendus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Aga siiski tuleb tunnistada: mõned tehnoloogiad toovad kaasa tugeva nihke ühele poole.

Näiteks pahavara ja arvutiviirused. Enamasti kasutatakse neid negatiivsetel eesmärkidel – varastatakse andmeid, nõutakse lunaraha või häiritakse kriitilisi süsteeme. Ja ometi võib samasugust tehnoloogiat kasutada ka riikliku küberkaitse või sõjaliste operatsioonide raames, kus praegune rahvusvaheline konsensus kipub seda pigem õigustama (nagu näiteks juhtum tuumatsentrifuugide ründamisega
spetsiaalsete viiruste abil).

Teine näide – jälgimistehnoloogiad. Kaamerad, andurivõrgud, tarkvarajälgimine – need võivad aidata võidelda kuritegevusega ja tagada turvalisuse. Aga samal ajal, kui need tehnoloogiad satuvad valedesse kätesse, võivad need saada repressioonide ja kuritarvituste tööriistaks.

Sarnaselt on ka “heades” tehnoloogiates oma varjundid. Näiteks abivahendid inimestele või ülemaailmne
kiire internetiühendus Starlinki kaudu — esmapilgul ainult positiivne. Aga samas, globaalne sidevõrk võib olla kasutatav ka väga destruktiivsetel eesmärkidel, kui seda kasutavad pahatahtlikud organisatsioonid.

Mina usun, et tehnoloogiad ise ei kanna moraalset tähendust. Aga mõnede tehnoloogiate puhul on nende iseloom, kasutamise viisid ja võimalikud mõjud niivõrd tugevalt kaldu kas positiivsele või negatiivsele poolele, et seda kalduvust ei saa eirata. Seetõttu on iga uue tehnoloogia loomisel ja rakendamisel meie vastutus — mitte lihtsalt hinnata, mida ta võib teha, vaid ka mõelda, mis on tema tõenäoline mõju.

https://en.wikipedia.org/wiki/Stuxnet

https://www.washingtonpost.com/world/2024/10/12/starlink-russia-ukraine-elon-musk/

https://en.belsat.eu/85836830/lukashenkas-digital-eyes

 

The Curious Case of Benjamin Button

Spämmi ja õngitsuse riskid: noorimate ja vanimate kaitsmine

Me kõik oleme kunagi olnud lapsed, kes vaatasid suurte inimeste maailma imetluse ja usaldusega. Ja kui elu hästi läheb, jõuame kõik ühel päeval ikka, kus maailm meie ümber tundub jälle veidi müstiline ja raskesti mõistetav. Seetõttu lasub meil vastutus mõelda nendele, kes täna internetis on kõige haavatavamad — kõige noorematele ja kõige vanematele.

Lapsed
Paljud lapsed õpivad internetis liikuma enne, kui nad õieti lugema hakkavad. Nad võivad olla kiired klõpsijad, aga neil puudub loomulik kahtlustunne, mis aitaks ära tunda pettuseid või kahtlaseid pakkumisi. Näiteks võib laps klõpsata reklaamile "tasuta Robuxi" saamiseks ja ilma aru saamata anda ära vanema
Google'i või Facebooki konto parooli.

Eakad
Teises äärmuses on vanemad inimesed, kelle jaoks internet tuli ellu palju hiljem. Paljud neist kasutavad tehnoloogiat tänu lastele või sõpradele, aga detailset arusaama küberohtudest sageli pole. Näiteks võib vanem inimene saada "pakiteavituse" sõnumi, kus palutakse kiiresti tasuda väikene "tollimaks" ja sisestada oma pangakaardi andmed — mõistmata, et tegemist on kelmusega.

Kuidas Mitnicki valem aitab?

• Tehnoloogia: Mõlema rühma puhul on oluline, et seadmed oleksid algusest peale turvaliselt seadistatud — korralik spämmifilter, nuhkvaratõrje ja blokeeritud ligipääs tundmatutele allikatele peaks olema vaikimisi olemas.

• Koolitus: Laste puhul algab see lihtsate reeglitega nagu "ära vajuta, kui ei tea, mis see on" või "kõiki sõnumeid ei tohi uskuda". Eakate puhul töötab hästi rahulik ja konkreetne juhendamine: näiteks, et pank ei küsi kunagi paroole e-posti teel.

• Reeglid: Peredes ja hooldekodudes võiks kehtida selged kokkulepped ja protseduurid — näiteks, kuidas kontrollitakse kahtlasi kirju ja sõnumeid, ning kelle poole pöörduda, kui midagi tundub kahtlane.

Kokkuvõttes
Andmeturve pole ainult IT-spetsialistide mure. See puudutab meid kõiki — ja eriti neid, kes ei oska end ise kaitsta. Kui suudame keerulised ohud seletada lihtsalt ja luua kindlad tugistruktuurid, saame aidata nii kõige nooremaid kui ka kõige vanemaid internetikasutajaid turvaliselt digimaailmas liikuda.

https://www.ria.ee/kuberturvalisuse-aastaraamat-2025

https://www.seb.ee/foorum/pressiuudised/pettused-baltimaades-keskmine-ohver-kaotab-3000-eurot

Gattaca

 Kord kohtusin inimesega, kes oli pime. Tema kirjeldas oma elu nii: kõige olulisem pole uued tehnoloogiad ega suured muudatused, vaid see, et ta teab kindlalt, kuidas kodust poodi ja tagasi jõuda. Iga väike muutus tema tavapärases teekonnas võib tema jaoks tähendada mitte lihtsalt ebamugavust, vaid täielikku takistust.

Kõige rohkem hirmutasid teda kaks olukorda: kui keegi pargib ootamatult kõnniteele auto või kui tänaval algavad teetööd ilma korraliku märgistuse ja teavitamiseta. Meile tundub see ehk väike asi, mida saab kiirelt ümber astuda, aga temale oli see sein, mida ei saa ületada.Sellest rääkides mõistsin, kui tähtis on iga uuendus — mitte ainult suured süsteemiuuendused või uued rakendused IT maailmas, vaid ka väiksemad muudatused tänavapildis. Kui arendame tarkvara, veebilehti või isegi muudame andmebaasi kasutajaliidest, peaksime alati arvestama, kuidas see mõjutab ka neid, kes ei näe, ei kuule või ei saa kiiresti reageerida. Väike muudatus, mis meie jaoks on "lihtsalt uus versioon", võib teisele tähendada seda, et ta ei saa enam üldse süsteemi kasutada.

Sellest rääkides on hea meeles pidada, et iga muudatus — olgu see IT-s või füüsilises keskkonnas — mõjutab väga erinevaid kasutajaid. Väike muudatus, mis enamusele tundub parendusena, võib mõnele inimesele tähendada olulist takistust. Seetõttu on oluline arvestada erinevate vajadustega ja pakkuda stabiilseid, pikaajalise toega (LTS) lahendusi, millele saab kindlalt toetuda. Hästi läbimõeldud uuendused aitavad luua tehnoloogia, mis on kättesaadav võimalikult paljudele. Heaks inspiratsiooniks võib siin olla Stephen Hawking — inimene, kes vaatamata oma seisundile suutis jätta maailma tohutu jälje. Tema raamat A Briefer History of Time on suurepärane näide, kuidas keerulisi teemasid saab teha kättesaadavaks väga laiale lugejaskonnale.

https://www.tomtom.com/newsroom/explainers-and-insights/tactile-mapping-helping-the-blind-find-their-way/

Tomb Raider

Hiljuti otsustasin oma Spotify Premiumi tellimuse katkestada. Mitte sellepärast, et teenus halb oleks – lihtsalt hetkel ei kuulanud nii palju muusikat, et see tundus õigustatud kulutus. Aga oh üllatust, sellest loobumine ei olnud kaugeltki lihtne. Rakenduses ei leia üldse võimalust tellimust muuta. Brauseris pidin end läbi kaevama mitu alammenüüd: “Account” → “Subscription” → “Manage plan” → ja alles siis, peaaegu nähtamatu halli tekstina: “Cancel Premium”.

See tekitas väga konkreetse tunde: nad ei taha, et sa lahkuks. Ja mitte lihtsalt ei taha, vaid nad on võtnud teadliku disainiotsuse muuta lahkumine ebameeldivaks kogemuseks. Kas see on eetiline? Ma ei tea. Kas see on tõhus? Ilmselt küll – nii mõnigi kasutaja lihtsalt loobub poole pealt, sest ei viitsi edasi klõpsida. Aga see on samas ka näide halvast kasutatavusest. Kui Jakob Nielseni "usability heuristics" järgi võtta, siis see rikub mitut: nähtavus, vabadus ja kontroll, ning isegi usaldusväärsus.

Aga huvitaval kombel on see sama äpp ka üks parimaid näiteid heast kasutajakogemusest. Mul on Spotify telefonis, sülearvutis ja isegi teleris. Kui mängin muusikat telefonist ja otsustan, et tahaks kuulata hoopis kõlaritest, mis on ühendatud teleriga – see üleminek toimub peaaegu maagiliselt. Vajutan lihtsalt "Listen on TV" ja muusika liigub täpselt samasse kohta teisel seadmel. Pole viivitusi, pole seadistusi, kõik toimub intuitiivselt. See kontrast on kuidagi irooniline. Spotify on suutnud luua tõeliselt nutika ja sujuva multi-device kasutuskogemuse, mis toob päriselt rõõmu ja muudab digitehnoloogia “nähtamatuks”. Aga samas – see üks funktsioon, see “cancel”, on nagu katkine ukselink täiusliku auto juures. Ja võib-olla see ongi põhjus, miks ma lõpuks ikkagi tellimust ei katkestanud. Mitte sellepärast, et ma ei tahtnud, vaid sellepärast, et kogu protsess tegi mu väsinuks. Ja samas – järgmisel hetkel, kui kodus muusika sujuvalt telefonist telerisse liikus, olin jälle leebunud.

https://www.nerdwallet.com/article/finance/subscriptions-are-hard-to-cancel-and-easy-to-forget-by-design#:~:text=%E2%80%9CAutomatically%20recurring%20subscription%20plans%20often,get%20out%2C%E2%80%9D%20says%20Witte.

https://www.rte.ie/brainstorm/2024/0509/1448035-dark-patterns-cancel-online-subscriptions/

Sonic the Hedgehog

Mozilla Firefox on üks populaarsemaid avatud lähtekoodiga veebibrausereid, mida arendab Mozilla Foundation. Aga kuidas see tegelikult toimib? Vaatame, milline arendus- ja ärimudel Firefoxi kannab.

Firefoxi arendus põhineb iteratiivsel ja inkrementaalsel mudelil, kus uued versioon

id ilmuvad regulaarselt iga paari nädala tagant. Arendust juhib nii Mozilla ametlik meeskond kui ka kogukond, mis tähendab, et igaüks saab panustada, koodi muuta ja testida uusi funktsioone. Veaparanduste ja arenduse juhtimiseks kasutatakse platvorme nagu GitHub ja Bugzilla. Kiire arendustsükkel tagab turvalisuse ja pidevad uuendused. Selle arendusmudeli plussiks on kiire kohanemine tehnoloogiliste muutustega ning see, et kogukonna aktiivne panus aitab vigade leidmisele ja parandamisele kaasa. Samuti võimaldab avatud lähtekood kõigil kontrollida, mida tarkvara teeb. Samas on ka puudusi. Kuna Mozilla on mittetulunduslik organisatsioon, sõltub areng suuresti rahastusest. Lisaks tähendab konkurents Google Chrome'iga, et Firefox peab pidevalt pakkuma uuendusi, et kasutajaid hoida.

Kuigi Firefox on tasuta, vajab Mozilla siiski rahastust, et arendust jätkata. Nende ärimudel põhineb suuresti partnerluslepingutel ja annetustel. Suurim tuluallikas on otsingupartnerlused, kus Google maksab Mozilla Foundationile selle eest, et Firefox kasutaks vaikimisi nende otsingumootorit. Lisaks on Mozilla arendanud tasulisi teenuseid nagu Firefox Premium ja VPN, mis pakuvad lisaturvalisust ja funktsionaalsust. Samuti kogutakse annetusi otse kasutajatelt ja toetajatelt, kes tahavad vaba internetti edendada. See mudel toob kaasa eeliseid, kuna kasutajad saavad brauserit tasuta kasutada ning Mozilla ei näita invasiivseid reklaame ega kogu ulatuslikke kasutajaandmeid. Samas on ka probleeme, näiteks suur sõltuvus Google'ist, mis tähendab, et kui see partnerlus peaks lõppema, satuks Mozilla majanduslikult raskesse olukorda. Lisaks pole tasulised teenused veel laialdaselt kasutusele võetud, mistõttu peamine tuluallikas on endiselt otsingupartnerlus.

Firefoxi mudel näitab, et vaba tarkvara saab eksisteerida ka ilma otsese tarkvara müümiseta, kuid see nõuab tugevat rahastusmehhanismi. Mozilla jätkab võitlust privaatsuse ja vaba interneti eest, kuid sõltuvus Google'i rahastusest on risk. Kui Mozilla suudab edukalt laiendada tasuliste teenuste valikut ja leida uusi rahastusallikaid, võib see mudel pikas perspektiivis püsima jääda.

https://firefox-source-docs.mozilla.org/contributing/index.html

https://www.investopedia.com/articles/investing/041315/how-mozilla-firefox-and-google-chrome-make-money.asp

 https://www.mozilla.org/en-US/privacy/faq/#:~:text=The%20majority%20of%20Mozilla%20Corporation's,in%20our%20annual%20financial%20report.

AI vs motivatsioon: väike isiklik kogemus

Ma ei tea, kas kellelgi teisel on sama tunne olnud, aga viimasel ajal olen ma hakanud märkama, kuidas AI muudab seda, kuidas ma õpin. Eriti siis, kui on mingi ülesanne, mis ei tööta nii nagu peab, ja sa ei saa aru, miks. Aga tähtaeg on lähedal, stress on laes – ja siis on nii lihtne küsida AI käest: “mis siin valesti on?”. Ta ütleb. Sa parandad. Lased üles. Jälle üks asi tehtud. Aga alles hiljem saad aru, et tegelikult ei saanudki aru. Järgmisel korral, kui oleks aega ja võiks rahulikult süveneda, ei tee seda – sest aju juba teab, et AI aitab kiiremini. Ja nii see motivatsioon vaikselt kaobki. Vähem õppimist, rohkem copy-paste.

Samas – see pole AI süü. Mina näen seda nagu kalkulaatorit või Google’it. Kui ma koolis käisin, öeldi, et kõik valemid peab peas olema, sest kontrolltöös pole sul mingit netti. Reaalsus? Nüüd on meil kõigil netiühendusega telefon taskus. AI on lihtsalt järgmine samm. See ei kao kuhugi. Ta tuleb ja jääb. Küsimus on pigem selles, kas me kasutame teda targalt või anname kohe alla ja laseme tal kõik ise teha.

Ja noh... ausalt öeldes – sõda AI vastu on mõttetu. Ta tuleb nagunii. Parem mõtleme, kuidas temast enda jaoks tööriist teha, mitte päästerõngas, mis lõpuks teadmised ära rikub. Mina veel õpin, kuidas sellega tasakaalu leida.

 Minority Report

Eben Mogleni 1999. aasta artikkel "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright" maalis pildi maailmast, kus vaba tarkvara võidab ning autoriõigus kaotab oma tähtsuse. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, saame hinnata, kui palju tema ennustustest tegelikult paika pidas.

Mis osutus tõeks? 

Vaba tarkvara on tõesti võimas. Linux, Apache, Blender – need on vaid mõned näited avatud lähtekoodiga projektidest, mis on end tõestanud. Kogukondlik arendusmudel toimib, tarkvara on kvaliteetne ja seda arendatakse pidevalt edasi. Lisaks on muutunud see, kuidas me tarkvara tarbime. Klassikaline "osta ja kasuta" on kadunud, nüüd on tarkvara pigem teenus, mitte toode.

Aga mis jäi täitumata? 

Autoriõigus pole mitte ainult säilinud, vaid muutunud veelgi rangemaks. Tarkvara on lukustatud DRM-iga, patentidega ja teenuspõhise ärimudeliga. Ja kuigi paljud usuvad, et nad saavad tarkvara tasuta, pole see sugugi tõsi. Rek
laamid, andmekogumine, tellimustasud – sa maksad ikka, lihtsalt teisel moel. Samuti ei toonud mobiilirakenduste buum kaasa vaba tarkvara võidukäiku. Vastupidi, enamik äppe on kas täis reklaame või sunnivad tellima premium-versiooni, et midagi kasulikku teha.

Kas tarkvara kvaliteet on paranenud? Pigem mitte. Paljud programmid on üles ehitatud moneteerimise ümber, reklaamid ja analüütika aeglustavad süsteeme ning üha rohkem rakendusi nõuab pidevat internetiühendust.

Seega, kuigi Moglenil oli õigus selles, et vaba tarkvara levib, ei muutnud see maailma nii, nagu ta lootis. Suured firmad ei kadunud kuhugi, nad kohanesid – ja nüüd on kasutajad rohkem sõltuvad kui kunagi varem. Me ei maksa enam ainult rahaga, vaid ka oma andmetega, ajaga ja pideva tellimustevooga. Tarkvara ei kuulu enam kasutajatele, vaid teenusepakkujatele. Nii et autoriõigus ei surnud, ta lihtsalt vahetas vormi.

https://gs.statcounter.com/os-market-share#monthly-200901-202502