A Clockwork Orange

Üks suurimaid takistusi innovatsioonile on patendisõjad ja patendipõhised ülevõtmised. Kuidas see töötab? Suured korporatsioonid ostavad väiksemaid või isegi juba tuntud ettevõtteid, mitte selleks, et arendada nende tooteid, vaid selleks, et saada ligipääs nende patentidele. See annab suurfirma turul eelise – nad ei pea kartma konkurentsi, sest neil on varjatud relvana terve patendiportfell, mida nad saavad vajadusel kasutada. IT-sektoris on olnud mitmeid näiteid, kus see taktika tappis isegi edukad ja innovaatilised ettevõtted. Google ostis Motorola, et kaitsta Androidi – tegelikult said nad 17 000 patenti, samas kui telefonibränd müüdi hiljem edasi. Microsoft ostis Nokia mobiiliosakonna, mis tõi kaasa Symbian OS-i hääbumise, kuigi see oli tollal paljuski parem kui Android ja Apple’i lahendused. Suured
korporatsioonid ei soovi sageli neelatud toodet arendada, vaid pigem matta selle sügavale oma varasalve, et konkurentidele takistusi seada. Tavakasutajale tähendab see väiksemat valikut ja nõrgemat konkurentsi, mis ei ole pikas perspektiivis kasulik.

Teine ja palju paremini toimiv süsteem on litsentsimine. Isegi kui maailmas on riike ja ettevõtteid, kes kasutavad tarkvara või tehnoloogiat ilma litsentsita, on avatud litsentsid võimaldanud saavutada kahte olulist asja. Esiteks, ühiskond on hakanud aktsepteerima litsentsimise põhimõtteid ning paljud arendajad suudavad teenida raha isegi avatud lähtekoodiga tarkvaraga (nt Red Hat, Canonical). Teiseks, esialgne litsentsimata kasutamine võib viia innovatsioonini – kui uus tehnoloogia osutub edukaks, siis sageli hakatakse lõpuks sõlmima litsentsilepinguid või minnakse üle legaalsele kasutusele. Näiteks võime võtta mängumootorite maailma: varem kasutasid paljud arendajad Unreal Engine’i või Unity’d "katsetamiseks" ilma litsentsita, kuid kui nende mängud jõudsid turule, hakkasid nad ka ametlikke litsentse ostma. Hea litsentsimudel ei tapa innovatsiooni, vaid soodustab seda, pakkudes s
amal ajal ettevõtetele ja loojatele võimalust raha teenida ilma kogu süsteemi blokeerimata.

Päris mõnus ajalugu patendisõjast on siin : https://en.wikipedia.org/wiki/Smartphone_patent_wars

IT ajalugu muuseumis

Vahepeal külastasin Museo Nazionale della Scienza e della Tecnologia Leonardo da Vinci – lühidalt Milano Da Vinci muuseumit. Muuseum ise oli pigem tööstusele suunatud ja mitte nii põnev, aga siiski leidsin kaks eksponaati, mis on otseselt IT-ajalooga seotud.

 Jacquardi masin – sisuliselt võib seda pidada arvuti eelkäijaks. See masin suutis perforeeritud kaartide abil kududa erinevaid mustreid kangastele. Tegemist on ühe esimese automatiseerimise näitega, kus „tarkvara” asendas käsitöölisi, kes varem pidid mustreid käsitsi seadistama. Kuna olin IT-ajalooga veidi kursis, sain targalt kaasa rääkida ja kaasreisijatele natuke masina tausta seletada. 

IBM Italy tooted – minu jaoks ei olnud huvitav mitte konkreetne toode, sest see oli tüüpiline oma ajastu masin, vaid hoopis see, et IBM tegutses juba 1928. aastal Itaalias! 

 

Pulp Fiction

Kadunud netiketikomponent: enam pole internetisõdu?

Tundub, et internetisõjad on ajalugu. Või vähemalt mina ei kohta neid enam. See on ilmselt seotud echo chamber’itega – algoritmid lihtsalt ei suuna mulle sisu, mis võiks minu maailmapildiga tugevalt vastuolus olla ja tekitada kirgliku vaidluse. Samas esineb ikka sihtmärkidele suunatud trollirünnakuid, kus suur hulk inimesi tuleb kedagi ründama ja spämmima. Hea näide on pandeemia ajal teadlaste vastu suunatud rünnakud – antivakserid käisid teadlaste postituste all neid ründamas. Aga siin pole mõtet „sõda peatada“, sest:

See pole reaalne lahendus, see lihtsalt juhtub uuesti.

See on osa mängust – lõpuks saavad teadlased tänu sellele rohkem nähtavust ja suudavad oma sõnumit laiemale publikule viia.

Veel üks põhjus, miks see netiketi reegel on aegunud, on kaasaegsed raporteerimis- ja filtrisüsteemid. Kui keegi sind mängus või sotsiaalmeedias ründab, siis pole mõtet diskussiooni arendada – sa lihtsalt mute’id ja report’id teda ning platvorm tegeleb sellega. Paljudes keskkondades on see palju efektiivsem kui kunagine „ära mine internetisõtta“ soovitus.

Ja muidugi – kõige tähtsam netiketi reegel pole kunagi kadunud: ÄRA TOIDA TROLLI!  Enamasti polegi tegemist vaidlusega, vaid lihtsalt trollidega, kellele ei tasu tähelepanu anda.

Mida on tänapäeval vaja rohkem kui kunagi varem?

Ma olen ilmselt liiga kaua internetis olnud (mul oli kunagi 7-kohaline ICQ number!), aga ma ei suuda siiani kohaneda hääl­sõnumitega. Ma saan aru, miks inim
esed neid saadavad – neil on kiire, nad ei saa kirjutada, hääl tundub mugavam. Teoorias ei eelda see ka kohest vastust. Aga see on tüütu kahes olukorras:

Kui oled koosolekul, loengus või mujal, kus ei saa neid kuulata. Tekstsõnumi saab kiiresti lugeda ja vajadusel edasi lükata. Hääl­sõnumit ei saa vaikselt ja kiirelt töödelda – pead kas lahkuma või otsima kõrvaklapid. Kui sul pole kõrvaklappe ja pead kuulama läbi telefoni kõlari. Lisaks sinule kuulevad ka kõik teised, mis võib olla ebaviisakas ja ebamugav. Ja muidugi – hääl­sõnumites ei saa otsida. Ctrl+F ei tööta, nii et kui on vaja leida mingi oluline detail, tuleb terve asi uuesti läbi kuulata.

Sellepärast tundub, et netiketi reegel „austa teiste inimeste võrguühendust ja aega“ on nüüd isegi tähtsam kui varem. See peaks laienema ka sellele, kuidas teine osapool eelistab infot vastu võtta. Mitte kõigil pole mugav kuulata, mõned eelistavad lugeda.

http://dominiknitsch.medium.com/voice-messages-are-the-death-of-effective-communication-d37054c8d174

https://www.reddit.com/r/unpopularopinion/comments/z6sz0k/people_sending_voice_messages_instead_of_texting/

 Johnny Mnemonic

Kas Eesti liigub jälgimiskapitalismi poole?

Üks kuulsamaid internetimeeme Eestis on härra Ansipi soovitus noortele ACTA vastu protestijatele panna pähe fooliummüts. See juhtus 2012. aastal ja on siiani sümboliks võitlusele internetivabaduse ja “suure venna” jälgimise vastu. Ei hakka siin ACTA detaile lahti võtma – seda ei võetud lõpuks vastu. Kuid see oli minu mäletamist mööda üks suuremaid avalikke debatte internetivabaduse ja jälgimise teemal.Eestis on olnud ka teisi olulisi juhtumeid, kus kas muutis riik andmekasutuse poliitikat või tõusis see teema suure tähelepanu alla.

Üks huvitav näide on kõnede metaandmete kogumine. Endiselt käib vaidlus selle üle, mida täpselt peavad operaatorid salvestama. Ühelt poolt on Euroopa Kohus selgelt öelnud, et
kõikide andmete massiline kogumine on ebaseaduslik ja see on vastuolus EL-i seadustega.Teiselt poolt arvavad justiits- ja siseministeerium, et mingisugune andmete säilitamine on vajalik julgeoleku tagamiseks.

Reaalsuses enamik Eesti elanikke ei tea, milliseid andmeid nende kohta kogutakse ja kuidas neid kasutatakse. Seni ei ole see toonud kaasa mingeid suuri skandaale, kuid probleemi täielikult unustada ei tohiks. Kui andmete kasutamise läbipaistvus ei parane, võib see tulevikus põhjustada suuri konflikte riigi ja kodanike vahel.

Teine huvitav teema on GDPR (Euroopa andmekaitsemäärus). Selle eesmärk on määratleda, kuidas andmeid hoitakse ja kasutatakse, ning kehtestada trahvid valesti käitlemise eest.Kuid reaalsus on see, et enamik veebilehti lihtsalt paneb ette teatise „Nõustun küpsistega“, millele enamik inimesi lihtsalt vajutab „OK“, ilma et nad tegelikult loeksid või mõtleksid, mida see tähendab.Veelgi enam, paljud väiksemad ettevõtted ei kontrolli üldse, kuidas nad andmeid töötlevad – kas neid kustutatakse, millal need anonüümseks muudetakse või kes nendele ligi pääseb. Ka järelevalve on väga nõrk, nii et reeglid on küll olemas, aga nende tegelik mõju on küsitav.

Mis saab edasi?

Valge stsenaarium: andmed ei ole probleem

Kasutajate teadmised ei suurene, kuid see pole probleem, sest suured andmelekked ei juhtu nii tihti.

Andmed muutuvad vähem väärtuslikuks, sest häkkerid keskenduvad suurematele sihtmärkidele.

Jätkub deklareeriv poliitika, kus seadused on paigas, kuid reaalne kontroll on leebe.

Must stsenaarium: tõsine andmekriis

Andmete hooletu käitlemine viib suure andmelekke või küberrünnakuni, mis mõjutab riiklikku julgeolekut või e-teenuseid. Võimalik, et mingil hetkel keegi ärkab ja midagi muutub – kas rangem seadusandlus või parem andmekaitsealane haridus.

Kuid kuna see on must stsenaarium, võib ka juhtuda, et midagi ei muutu ja pidevad andmelekked muutuvad tavalisteks nähtusteks.

https://www.delfi.ee/artikkel/63902195/fotod-fooliummutsist-on-saanud-toeline-hitt

https://www.riigiteataja.ee/akt/ESS